K, 4033. päev: kolmapäev

Liftis on hädatelefoni katte all olnud kaksteist aastat bussipilet, mis tekkis sinna issanda aastal 2006, kardetavasti joodiknaabri käe läbi. Mind see häiris, aga nii peeni tange ei olnud käepärast. Taskunoa tangid on pool mm liiga laiad, ma ei kanna taskunuga kaasas, ka mitte muid tange. Nii see seal aastaid oli.

Kuni siis ühel päeval sai minust Leatherman XS-i omanik ja vat selle tangid lähevad pilust läbi ja haaravad pappi kõvemini kui taskunoa tangid. Olen paar korda proovinud, parim saavutus oli 4 mm² papitükk. Probleem: tangid tuleb võtta taskust alles ja panna tagasi juba liftis, seega on igal sõidul aega nii 10 s ja sõit p.o koerteta ja nende pükstega, mille taskus on Leatherman XS.

Aga täna on õnn parem, üheainsa osava võttega saan pileti kätte. Sellel on tembeldatud kuupäev 11. VII, aastat mitte. Nüüd on lift puhtam.

Unustan koju E kirja, mille olin lubanud postitada. See meenub õudusega alles siis, kui jõuan tööle ja näen maja ees postiautot. Aga ega’s midagi, niikuinii pean minema lõuna ajal koju, sest unustasin ka ajada habeme.

Postkontor, E kiri posti, kätte mu pakk (helisalvesti; vana on läinud rikki), tagasi tööle.

Varaseimal lubatud lahkumisajal ära, E tuleb ka meie maja juurde, taksoga teise perearsti juurde, kellel on olemas ultraheliaparaat (oma perearstil on üldiselt mõistus otsas, mis mu väikesi palavikke tekitab, peale selle, et nüüd on selge, mida mul kõike ei ole). Sõit on tipptunnises linnas loomingulise teekonnaga (5,38 km, kõverus 168%) ja keskmise kiirusega 15,4 km/h (otsejoones 3,20 km ja 9,1 km/h) ning liiklusohtlikke olukordi tekitab taksojuht ainult umbes kaheksa. Ilmselt üritas juht sõita ummikutest mööda, aga see tuli tal välja halvasti.

Ennast meditsiinikeskuseks nimetav arstikeskus (neil on kaks arsti, vennad) rahvusteatrist ümber nurga jätab suht hea mulje, arst nimetab meid esti Offmannideks (arutame, kas see on mittenimelise tervituse osa, võiks sellisena kasutada), kuulab ära ja teeb loogilisi järeldusi. Ütleb, et ta ei saa aru, miks teid pandi antibiootikumi peale. Eks see oli veidi ootamatu jah, sest uuringud sedastasid palju nakkusi, mida mul ei ole, aga mitte, mida on. Ja ainus kõrvaltoime oli valguskartus, mis nüüdseks on taandumas. Viisteist aastal tagasi olid antibiootikumid teistsugused, klassikalise kõhulahtisusega, mille sagedusest ja kestusest ma sind, kallis lugeja, säästan.

Räägin, kuidas käisime laupäeval ägeda seedehäirega valvepolikliinikus ja sealne arst kirjutas teise iiveldusvastase rohu. Uus arst seda rohtu ei tea, uurib järele ja imestab, et tema seda küll iivelduse vastu ei määraks. Hakkan juba ütlema, et selle teine näidustus (antipsühhootikum) on tunduvalt suuremas annuses, aga saan sõnasabast kinni. Kirjutab uue ja ka soolebakterite spoore (mis, nagu apteegis selgub, on kolmest ravimist kalleim, miljard spoori euro, ja nagu selgub tervisekindlustusele pabereid esitades, toidulisand ja kindlustus seda ei hüvita). Käsib vastuvõtust küsida läbivaatuse aja; 16. skp kogemuse najal küsin kohe, kui kaua läheb (ja võtan hommiku juba ette vabaks).

Apteek, uus pood (mis oli paar aastat remondis ja poeks oli muudetud poe parkla üks korrus; ruumi oli küll lahedalt, aga paraku oli põrand sama laineline kui parkla põrand ikka ning käest lastud ostukäru hakkas alati ise iks suunas liikuma). Vana poe sisemusest ei ole alles mitte midagi, vanas karbis on täiesti uus sisu ja nagu ruumi oleks rohkem. Sisenejat tervitab nüüd seinatäis suitse.