E, 4024. päev: tuledega kapp kokku

Usupüha. E räägib, et maja ees kohisenud hommikul lõbus ojake, torutöödest lähima kanalisatsioonikaevu poole, ja vett on kraanis tõesti ainult meist kõrgemate korruste jagu. Kohvi jaoks vett on, kempsu jaoks eriti mitte, kuigi paar liitrit saaks kuivati kondensaadipaagist ja 5 l seisab plastpaagis strateegilise varuna, joogiks kumbki ei kõlba. Paarkümmend aastat tagasi mälestas linnaosaleht, kuidas tollase elukoha lähedale ehitati 1930. aastatel „pilvelõhkujad” ehk 6-kordsed moodsad korterelamud ja kuidas 1938 neisse vesi hästi ei jõudnud ja fotol ajas peen härra habet mineraalveega.

Teine kapp kokku. Optimistlik hinnang, et läheb nii 2 tundi, on vale, sest esiteks tuleb eest maha võtta seina kruvitud riiul. Kõigepealt otsin igalt poolt Torx-võtmeid, et no mingitpidi pidin ju riiuli seina saama, leian lõpuks puuri otsa kinnitatava, aga et puur on, nagu ikka, laadimata (selle akud on jäänud vanaks ja enam eriti ei lae), keeran seda käsitsi, torutangidega. Kruvid on pikad, vähemalt 20 keeruga, ühe tiiru keeramiseks on vaja 3…6 liigutust, iga liigutuse jaoks tuleb võti tangidest lahti lasta ja haarata uues asendis uuesti, ainult täiesti lõpus saab keerata sõrmedega. Kruve on 6, läheb esimene tund.

Kapp muidugi on keerukam kui arvata (saabus kuues (6) kastis-karbis, suurim 40,5 kg ja 2,15 m pikk, vähim 0,2 kg). Kõigepealt tuleb avada kõik kastid, otsida kasutusjuhendit ja siis sildistada kõik osad. See kapp on toodetud „ühes Balkani riigis” (täpselt ei mäleta), jutustan juurde padjaraamatust, ajakirjaniku autobiograafiast loetut, kuidas ta oli Esimese maailmasõja idarindel rindekorrespondent, aga peale rindesündmuste vaatles ümbruskonda etnograafilise huviga. Tegelikult läheb kõik ilusti, midagi ära ei lõhu, isegi klaasid jäävad terveks. Puurimise (kasutaja peab puurima käepidemete avad ise, need võivad olla mitmes kohas) ajastan selleks, kui E käib koertega jalutamas, sest kokkupanekujuhendis soovitatud puitklotsi mul võtta ei ole ning seega tuleb ühe käega hoida kapiust püsti ja teisega trelli (mul on kaks trelli, üks on akuga ja sellega saab keerata kruve, teine on lööktrell, millega saab ka tavaliselt puurida ja millel on tavaline juhe taga). Osa kruve tuleb keerata seestpoolt, nii et alguses läksin kappi sisse, tulen sealt välja ka (alguses, kui kapp veel maas selili, tuli keerata seestpoolt kaks esimest kruvi, seega olin sisuliselt kastis). Paljude väikeste kruvide keeramine on füüsiliselt raske.

„Balkani riiki” kahtlustan ka kapi, vähemalt selle kokkupaneku väljamõtlemises, sest öelge, kellel on toas nii palju ruumi, et üle kahemeetrise kapi seljale lükata otsast kogu ulatuses terviklik tagaplaat? Seda tuli muidugi painutada, mida pärssis asjaolu, et plaadi osal esiküljel on dekoratiivne spoon, mis ei olnud plaadi küljes eriti kinni ega tahtnud hästi istuda soonde.

Midagi puudu ei tule, eriti midagi üle ei jää, ainult ühe riiulikandetihvti peab kohale haamerdama ning tööriistu tagasi pannes leian haamri tavalise koha alt Torx-võtmete komplekti. (Ja mõne päeva pärast, kui riiuli veidi teise kohta tagasi panen, läheb veel paremini, sest leian käristivõtmekomplekti, mille õige suurusega Torx-ots läheb suure käristivõtme külge.)

Uues kapis on sees valgustus, mis kenasti kompenseerib kapi heidetava varju, sest kapp varjab muidu osa seinaäärsest valgustusest.