Alan Bean, Apollo 12 LMP, neljas teisele taevakehale astunu, ära surnud. Umbes neljapäeval käis see kõlakas raketirühmast läbi, aga adminnid manitsesid, et see on aluseta kuulujutt; täna siis on tõsi taga.
Nii et klubi 12st on elus ainult 4: Buzz Aldrin (Apollo 11 LMP; 86), Dave Scott (Apollo 15 CMD; 85), Charlie Duke (Apollo 16 LMP; 82) ja Jack Schmitt (Apollo 17 LMP; 82). Mittekuundunutega (12) on olukord parem (elus 9), elus on näiteks kogu Apollo 8 meeskond (ning isegi Gemini VII ja XII).
Bean oli see astronaut, kes pärast Skylabi otsustas, et NASAs on teisi sama häid astronaute veel, aga maalivaid astronaute teisi ei ole, ja hakkas maalikunstnikuks. Peamise teema määras muidugi see, et ükski teine kunstnik teisel taevakehal viibinud ei ole. Ja siis ei kurtnud ta pärast kunagi ilma pärast: maakera olgu õnnelik, et siin üldse ilm on.
* * *
Päeval naaberlinnas, mul on seedehäired, jätame pooled asjad katki, tuleme tagasi. Õhtul käime valvepolikliinikus, täpsemini valve-perearsti juures, mille kanti iseloomustas talvel nähtud kabareetükk sõnadega bien animée. Tohter kuulab ära, määrab parema rohu kui enda perearst.
Polikliinikusse kostavad tänavalt karjed, algul mõtlen, et kedagi tapetakse, ja pikalt; aga kui apteegi poole läheme (arst: see on siinsamas, kaks korda ümber nurga), näen kõigepealt paksu poissi rahus kihutavat kõnniteel tõukerattaga (kell on ½11 ja täitsa pime) ja siis selgub, et karjed kostavad baari eest tänavalt, kus on laudade juures telekas ja selles jalgpall. Jaamast teine takso; ka teekond jaamani on värvikas ja kärarohke.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment