Koristamine, arvutiasjade sahtel. Vanad kõrvaklapid on minetanud vahtkummi (nagu novembris kingad). Sahtlis on ka vanad mobiiltelefonid, üks on hakanud kleepuma, viskan ära. Kahest leian mälukaardid ja nendelt 2 + 12 fotot (2010), mida arhiivis ei ole. Ühtedest isegi mäletasin, et need võtsin (augustiõhtul töölt tulles nii pime äike, et tänavalambid süttisid).
Vahepeal sodib keegi korteriukse, puhastan 1½ h, lõpuks värvin jubedaimad kohad üle. Õhtul söömas (2 h, poolelt teelt bussiga tagasi: diivan jäi blokeerimata); uksele on tehtud täiendusi. Hullnaaber seletab, et tema ei olnud see mingil juhul, ta ei näekski sodida, tal on nii tumedad prillid, talle endale soditi ka, nagu teilegi, musta ja sinisega, aga ta pühkis ära (loll jutt; osa oli markeriga, mille joon oli imbunud värvi sisse; must oli rohkem nagu mingi joont jätva esemega, see tuli ära). Mõlemad korrad käib majahoidja olukorda fikseerimas. 12 (kaksteist) aastat olen siin elanud, nüüd on hakatud koridoris seinu sodima. Ja huvitaval kombel ainult meie korrusel ja ainult hullnaabri trajektooril.
Restoranis (ex-Balkan) läheb kõik kenasti (vat mul kippus üksvahe ootamatult kaduma isu, nt poole söömise pealt, paar korda ka siin, see üldiselt jääb meelde), aga siis võtan magustoiduks „õunapitsa jäätisega”, mille kohta arvame, et see on niisama väike õunakook. Aga see rsk ongi tavalisest pitsatainast 20 cm plätakas, peal õunaseibid ja tuhksuhkur. See püsib mul maos lapiti mitu tundi ja katsun sellele mitte mõelda.
Öösel öökull.
Keegi naaberkaabakas on ilustanud vanapaberikastist võetud meie äravisatud kirjandusega prügikastide ümbrust.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment