T, 4018. päev: Tartu Jaani kirik 1902

Loen bussis telefonist Digarist pdf-failina saadud vanaraamatut Die St. Johanniskirche zu Dorpat, ein interessantes Denkmal mittelalterlicher Baukunst (J. A. J. Frey, 1902), fotodega väike kunstiteaduslik brošüür Tartu Jaani kiriku kohta, mis keskendub kahele teemale: torniseina kujud ja keskaegsete kirikute ümbrus. Sel ajal oli suur osa pikihoone seinte kujusid veel avamata, ainult torniseinas olid näha. Autor üritab tuvastada, kes pühakud on peaportaali ümber ja kõrgemal torni lääneseinal, ning kujusid ka dateerida. Ta täheldab, et mõningate kujude soeng ja habe on uusaegse kujuga, nende seas ka nägu, mida olen nimetanud „keskaegseks Tätteks” (vt ilmselt originaal in situ torniseinas 1996; konserveeritud originaal sees riiulil 2009): Frey järgi on kuju XVII sajandist või XVIII saj algusest (varaseim teadaolev taastamine oli 1719, aga reformatsiooni ja vastureformatsiooni ajal sai kirik kannatada).

Teisest teemast arvab autor, et keskaegne linnakirik on ette nähtud olema majade vahel, selle ümbrust ei tohi lagestada, nagu tehti mõnikümmend aastat varem näiteks Kölni toomkirkuga ja toimus 1940. aastatel Tallinnas Nigulistega. Et keskaegsete kirikute üks võlu oli majade vahelt paistvad ootamatud vertikaalsed aktsendid. Meenuvad ka lähikonna suurima keskaegse katedraali (mille ümbrus samuti XIX saj lagestati) seinas olevad väikesed lustakad kujud, mis algselt olid ainult seal, kus maapinnal olid majad ees, ja keskaegse silmahügieeniga oli neid kaugemalt näha võimatu.

* * *

Hommikul on vaja minna varavalges rongile; peaaegu tellin takso valesse linna.