„Üle rahutu vee”: see kahetunniraamat sai ostetud põhjusel „Gailit! Ikkagi Gailit!” Ei tea, kuidas suhtuda järelsõnast saadud teadmisse, et see ei olegi kirjanduslik fantaasia, vaid hoopis naabimehe lugu (kuigi see ei välista naabrimehe fantaasiat, vähemalt osaliselt). Oletan, et raamatu valmimine nägi välja nii: pagulased käisid Gailitile pinda, et sina ju kirjanik, kirjuta paadipõgenikest raamat! [vrd Smuul: „kui sa Moskvasse läed, / kindlasti läed, / sina oled ju valla partorg!”] Gailit (kes saabus Rootsi Underi, Adsoni ja Tubinaga ühes paadis ning suhteliselt mugavalt) vastu, et ei taha. Kirjuta, kirjuta, undavad väliseestlased. Ei kirjuta, vastab Gailit. Kirjuta, kirjuta, kirjuta, kirjuta, mangutakse edasi. Gailit vaikib, sulepea laual. Naabrimees saadab lõpuks kirjaga mõtteid, mis tema arust romaanis võiks olla. Lõpuks Gailit vihastab ja kirjutab naabrimehe kirja romaaniks ümber. Lõpp. Aga et autor on Gailit, siis on lugejad harduses, sest ega Gailit ju halba asja kirjutada saa.
Puhkuselt ka selline pilt. Jaan Tätte fännid võivad rõõmustada, sest tema XIV saj teisiku terrakotaportree konserveerimine on valmis saanud ja originaal (pildil paremal ülal) on Jaani kiriku riiulisse välja pandud. Koopia on portree algses kohas torni läänekülje alumise viiru vasakult neljandas orvas. Olen kindel, et muiste oli portree polükroomne, aga sajandite vältel pesi ilm värvid maha.* * *
Lennukis loen eilsest lehest alles paar nädalat tagasi mainitud „teadusajakirjaniku” järjekordset kirjutist, kus seekord on ta arvanud Palomari kuulsa Schmidti kaamera Palomari kuulsa 5-meetrise teleskoobi osaks! Ei no, silmaring silmaringiks, aga ajakirjanik peaks ikka kontrollima, mida ta suu ammuli lugevatele lugejatele kirjutab! Oleks veel mingi obskuurne teema, aga kaks väga tuntud teleskoopi...
(Kunstnik Erik Schmidt, Bernhardi vennapoeg, kirjutab onu eluloos Optical Illusions, kuidas ta pakkus Palomari tähetornile onu portreemaali, et kui seda vana teleskoopi enam ei vajata ja see muuseumi pannakse, siis saab maali sinna kõrvale riputada, et inimesed näeksid, kes oli Bernhard Schmidt. Selle peale olla tähetorni juhataja puhkenud lahkesti naerma ja kinnitanud, et seda aega, kui nende suurt Schmidti kaamerat enam ei vajata, ei tule!)
Minu taga istub tugevasti lõhnastatud prantsuse vanurite kolmik, kelle lõhnapilv lahtub alles siis, kui värske õhk täie tugevusega puhuma panna. Nad kommenteerivad kõike, mida aknast paistab (enamiku teekonnast on täiesti selge), peale Hamburgi ja võib-olla Esseni. Et istekoht on overlooking the starboard engine ja maapinnast paistab aknaserva ja mootori vahelt ainult kitsas siil ning et nad istuvad minu taga, näevad nad minust ettepoole ja nõnda siis saan silmad lahti hoida. Põnevat lossi Pariisi lähedal ma praegu kaardilt üles ei leia, aga Pariisi kuulsa malmist torni näen ära. Näen ka Le Bourget' lennuvälja, kus tuleb juunis suur lennundusnäitus (mõeldes, et kuidas sealt lennukid tõusevad-maanduvad, sattumata kümnekonna kilomeetri kaugusel oleva CDG õhuruumi).
Pariisi CDG lennuväli on selline:
Suurem pilt
CDG terminalihooned on 1960. aastate betoonvigurid, mille välimusele ehitamisest saati kätt külge pandud ei ole (teisiti kui nt Mustamäe majadele). Rahvast on murdu ja on väga palav. Automaatrong viib 1. terminalist 2. terminali, mis on neljas peatus, vahepeal on muide 3. terminal – tere tulemast Prantsusmaale! Alles 2. terminalis kohtun esimest korda sõiduplaaniga, nii et ümberistuja, kes ei tea, et ta peab sõitma teise terminali, oleks suures hädas.
Annetan 20 € kurttummade heaks.
Kui oleme paar korda uurinud, kus on siinmaise lennufirma kassa, kust peame saama edasisõidu pardakaardid (Tallinnas neid ei antud, kuigi pagas saadeti otse sihtkohta), aga keegi ei tea ja ise ei leia, satume pisut eraldatud alale, kus üks meist lahkub otsima internetti (kolmas teadete leti töötaja olevat teadnud, mis see on). Võtmehoidja küljes olev wifi-andur näitab, et wifit ei ole. Tunnikese ringikolamise järel süttib 9. registreerimisletis lõpuks siinmaise sihtkoha silt. 8. letist läheb lend Helsingisse ja 10. letist Málagasse. 9. leti ääres käib õnneks kokku ainult umbes kuus inimest, neist kolm meie reisiseltskonnast.
Sõna „õnneks” kirjutan seepärast, et Pariis e-pileteid ei usu! Kästakse anda „päris piletid”. Asjaolu, et sama paberilehe eest on juba kolm korda lennukiga sõidetud, ei kõiguta neid vähimatki. Hulk aega väidavad registreerimisleti töötajad (algul üks, aga mida rohkem aega kulub, seda rohkem neid lisandub, lõpuks on kolm), et Estonian Air tuleb muusse terminali ja süsteemid ei ühildu, kuigi kolmest on pilet ostetud Estonian Airist ainult ühel.
Selle pooltunni jooksul on aega vaadelda terminali ehitust: lage kaunistavad Miki-Hiire ja Minni-Hiire kujulised õhupallid; valge kiht lae all on ilmselt värvitud asbest; selle all on võrk, mu arust selleks, et laest pudenevaid tükke kinni hoida (no kidding, pealegi kui üks terminaliosa kukkus mõni aasta tagasi kokku). Ventilatsioon ja kliimaseadmestik näib puuduvat. Terminalihoone selles osas eluneb kaks varblast, kes ettenägelikult hoiduvad restorani lähedale.
Näeme ka soomlasi, kes jäävad lennukist maha. Arvamus, et soomlane ei või olla temperamentne ja dramaatiline, on puhta vale.
Varasem kuuldus CDG masendavast sanitaarolukorrast, eriti pärast turvakontrolli, leiab kinnitust.
Üldine hinnang on, et ise võib CDG kaudu sõita, aga pereliikmeid selle kaudu lennutada ei saa.
Kahe terminali vahele on platsile välja pandud Concorde, mis on ühelt poolt mõistetav, ikkagi suurim Prantsuse tehnikasaavutus pärast ................... [sry, aga mu pea on tühi]; aga teisalt ainus lennuõnnetus Concorde'iga juhtus just sellel lennuväljal ning põhja poolt vaadatuna on Concorde täpselt õiges asendis, aga ilma tulesabata.
Kui lõpuks värava juures ootame, leian, et X10 näitab kõrguseks −799 meetrit. Lülitasin X10 baromeetrilt altimeetrile alles lennuki tõusul, nõnda et tulemus ei olnud päris õige. Nali on selles, et X10 laseb kõrgust seadistada vahemikus −500...8999 m, näit aga oli sellest madalamal.
Kui lennukibussile hakatakse peale laskma, ründavad üht reisijat kolm-neli (teiste nähtuna kuus) erariietes, aga oranži käesidemega DOUANE tollitöötajat ja hakkavad tal kotis sobrama.
Siinmaine lennuk on taas pisike Embraer 145. Lennuk on pooltühi, enne starti seletab stjuuard tagaosas murelikule reisijale, et ei ole see tema kott midagi, mida lennukist parasjagu maha võetakse, vaid nende reisijate kotid võetakse maha, kes lennukile ei tulnud. Lend on lühike (antakse võileib ja jook, pärast pakutakse teistki võileiba), suhteliselt madalal, ilm on kogu aeg selge ja maapind hästi näha. Raputab parasjagu. Tõus on suunas, kust mõni tund tagasi maandusime, aga suvepäeva tihke vine on varjutanud 25 km kauguse Pariisi ja Eifeli torni enam näha ei ole. Otsin tuttavaid pidepunkte, arvan veebruaris nähtud barokktsitadelli piiriäärse linnakese linnakindlustustuseks, aga pärast seda tuleb kahtlaselt palju maad enne kindlasti äratuntavate orientiirideni, nagu linnani, kus elab mu prantsuse keele õpetaja. Maandume lennuväljale kaarega põhja poolt, üle Möldrioru, aknast paistab palju tuttavaid kohti.
Siis bussiga linna, linnast teise bussiga korterisse. Maja ees seisab politseiauto ja kaks politseinikku küsitlevad trobikonda inimesi. Fuajees on põrandal välisukse ja liftide vahel kile ja papiga kaetud rada, mõlemas liftis samuti. (Hilisem täiendus: papp fuajees ja liftis oli seotud mitte koletu veretöö jälgedega, mida kriminalistid esmaspäeval uurima hakkavad, vaid õnneks ainult kellegi vannitoa ümberehitamisega, et ehitussodi põrandat ei määriks. Papid olid põrandal veel 8. VI hommikul.)
3 comments:
Suurim Prantsuse tehnikasaavutus - kuidas vendade Lumiére'idega oleks ;) ?
(Ma ilmselt teen praegu prantslastele veidi liiga, aga mulle kah ei tule midagi paremat hetkel pähe...)
Voh-voh. Selle leiutamise lugu kujutab Pärna film „1895”, kus on ka teisi vähetuntud fakte, näiteks et Victor Hugo leiutas sisepõlemismootori, mis kasutas kütuseks merevett, ja Hector Berlioz vähiravimi, ning et Vladimir Uljanov oli tuntud kiiruisutaja ja Tolstoi kolmikhüppaja. ☺
Jah, ega lennukiga töölkäimine ei ole naljaaasi :)
Post a Comment