L, 999. päev: kloonide rünnak im Hofbräuhaus

Takso saabub minut enne viit. Taksojuht alustab lobisemist, et ta on très stressé. Et ma tema arvates adekvaatselt ei reageeri, jätkab ta: „Do you speak English? This morning... is very stress-....” – siin saab ta inglise keele varu otsa.

10-minutise sõidu jooksul saadab ta sõnumi (Ilustee linnaosa kitsail tänavail 70 km/h laveerides) ja helistab, teise telefoniga võtab vastu ja teeb kõne. Toru teisest otsast kostab plekine ja kuri maadamihääl. Mõtlen, et ei tea, mida ta on teinud.

Esimene lend on rahulik. Kott ei mahu õiget pidi tooli alla ja seetõttu ei saa ma pileti pealt vaadata, millal saabume. Antakse saia ja jooki. Lennuk on 2+1 nahkistmetega Embraer 145, lennusaatjal on liibitud pea laes. Ilm on algul selge, siis hirmsad vihmapilved. Baromeetri järgi on lennukis muide kogu aeg merepinna rõhk, piloodi kinnitusel on lennukõrgus ainult 6 km. Kompass näitab aiateibaid, ei saa aru, kummalt poolt läheneme (sest, nagu ikka, lennu ajal ma magasin ja maandumise ajaks on lennuk vastassuunast maandumiseks ümberpöörde juba teinud). Seetõttu ei näe ma ka aknast Baieri pealinna ennast.

München, mille kuulsaima laulu eesti muganduses on nime München kohal sõna lõbus, on lennujaamaga, mis näib väike ja tore ainult kaardil:


Suurem pilt

Nimelt peatub lennuk kuskil kõige tagumises nurgas, kust toob buss terminali pika sõidu järel, millest osa kulgeb maanteel, ülejäänud teest aiaga eraldatud sõidurajal. Terminalis mõistagi pikk astumine 1. terminali suunas, nooli on ainult ajuti ning kui avastan, et 1. terminali asemel kipun sattuma õue, lähen trepist üles tagasi, kuid et vahepeal muid silte ikka ei ole, astungi siis läbi ustest, kus peal on hoiatused, et neid läbinuna tagasiteed enam ei ole. Olen seega vihmases õues, kus tuleb läbida määratu suur aatrium (katusega kaetud õu), siis trepist üles, siis üle tänava, mingi maja hoovist läbi, üle teise tänava, üle muru, läbi parkla, siis on teine terminal. (Keerukas teekond viitaks, et küllap on terminalide vahel olemas mingi sõiduk, aga seda looduses kuskilt ei paista.) Siis selle esist mööda pikalt edasi, kuni tuleb täht D. Sealt sisse, vaja on pardakaarti. Küsin, kus on Eesti Õhu kassa. Öeldakse, et seal viimane. Ka see teenindaja on mu klassijuhataja kloon – kuuskümmend aastat hoolikat suitsetamist riigis, kus suitsude paremaks kättesaamiseks on pandud suitsuautomaadid tänavale ja suitsuvabas hotellitoas on viis-kuus tuhatoosi, on tootnud neid palju – siis turvakontrolli. Seal tuntakse erakordset huvi mu fotoka vastu ja kästakse näidata, kas see töötab. Mõeldes, et turvatöötaja pildistamine ilmselt ei lähe mitte, näitan, et nupuvajutusega ilmub ekraanile viimane pilt (hea, et ma ei olnud mälukaarti ära vormindanud nagu tavaliselt). Küllap tekitas suurt kahtlust suur pundar juhtmeid fotoka ümber: fotokaaku laadur, kaks telefonilaadurit, arvuti alaldi. Hea, et ma ei olnud ostnud enne turvakontrolli olnud jaamapoest külakostiks karvast pingviini, mis mõte mul hetkeks oli, see oleks kontrollis küllap suisa lõhki kistud. Värav omakorda terminali kaugmises otsas, eelviimane enne lennuvälja serva.

Terminalis on varblane, kes tunneb ennast koduselt ega küsi teenindajalt vene keeles, mille peale see pröökab, et vene turistid on vales terminalis ja tema ei saa ka aru, sest ta ei räägi vene keelt. Ka tema on järjekordne õp H kloon.

Sõiduplaani järgi läheb Pariisi täpselt samal kellaajal eri terminalidest kaks eri lendu; huvitav, mitu inimest päevas nendest lendudest maha jäävad, sest on tulnud valesse terminali? Sinna on sellised vead juba sõiduplaani koostamisel sisse kirjutatud, nagu Far Side'i pildil, kus kõrvuti on sattunud langevarjurikool ja krokodillikasvandus.

EA lendur pudistab peaaegu arusaamatut eesti keelt ning täitsa arusaamatut inglise keelt (kuidas ta saab hakkama lennujuhtidega suhtlemisel?). Lennusaatjad on umbes kaks korda vanemad kui esimesel lennul. Kott ei mahu ikka tooli alla, toppimisel kostab äkki mauh!, kui midagi kuskil järgi annab. Terve lennu loodan, et see oli välimises taskus olnud plaastrikarp ja mitte koti sees olev välklamp. Ei ole ikka hea toppida arvutisahtlisse peale tavalise nelja ajakirja ka arvutikotis olev arvuti. Kompass näitab ikka aiateibaid (Münchenis kalibreerisin, aga vast oli pingil eriti magneeditud terasraam), nii et kui kompassi näitel sõidame põhjasuunda ja oletan aknast pilvede vahelt paistvaks saareks Gotlandi nurga, siis viis minutit hiljem ei laiugi meie all Läänemere teravalainelised vood, vaid hoopis umbes Leisi, Karja ja muu Saaremaa põhjarannik. Tallinnale lääne poolt lähenedes on tugev külgtuul, mis tähendab maandumisel lennuki kummalist käitumist, viskumist ja mootori tuuride imelikku tõstmist mõnekümne meetri kõrgusel, nagu saaks lendur äkki aru, et tema ees on siiski Tartu maantee – põigiti nagu tuntud soome Norra-naljas – ja lennuväli hakkab alles selle taga.

Kui lennuk lennujaama poole ruleerib, sõidab Sõjamäe tänaval auto ja püüab hoida lennukiga sama tempot. Ka mingi lind lendab sama kiiresti. Lennujaama tagahoovis on muiste EA värvides sõitnud ES-ABC, mis praegu on antud tagasi liisingufirmale nagu kuulsas filmis masin, mis tegi ping!, ja millelt on kõik sildid maha võetud.

Taksoga bussijaama (100 krooni ehk 45 krooni sõidualustustasu ja 21 kr 75 senti kilomeeter, firma on Linnatakso, taksojuht on hr A. Veermäe), bussis ei mahu seljakott kahe istme vahele (seega on istmevahe väiksem kui 25 cm, suure punnimise peale läheb fotokasahtli katteklapi pannal pooleks, lõpuks tuleb pista vahekäigu kaudu). Ees (algul kõrval, aga buss ei ole täis, läheb mujale) istub lennukiski olnud mees, kelle väga pikast telefonikõnest võib järeldada, et ta on Itaaliast naasnud jahilaskja (ning sellest, et pagasis olnud ja olev veider karp sisaldab jahipüssi).

Eesti loodus on kevadine, lehtpuud on veel eri tooni rohelised, mõni suisa raagus. Jõgedes on keskmisest rohkem vett.