K, 989. päev: pildid näitusele

Täna on prantsuse keele kontrolltöö, kuhu lähen kogemata peaaegu tunni liiga vara. Kui olen kabineti uksel, helistab leedu kolleeg E ja küsib, kas mul on hetk aega. Ütlen, et ei ole. Välisukse juures saan eksitusest aru ja tulen tagasi. Helistan ja küsin, mida ta tahab. Saan teada, et kandmisabi tarvis. Aitan ja kannan, saades teada üht-teist huvitavat eri keelte kohta.

Tund aega hiljem teine katse kontrolltööle minekul. Tunne on kõhe. Koridor on pikk ja jään 16 sekundit hiljaks – õpetaja lubas alustada täpselt, aga siiski alustab nii kolm minutit hiljem.

Kontrolltöö on nagu ikka, paberi pealt vaatab mitu tuttavat asja vastu, aga vat see meelde ei tule, mida nendega täpselt tegema peaks. Näiteks harjutuses „Pane lause subjunktiivi” tuvastan, et lause juba on subjunktiivis, mistõttu kirjutan tühjale reale ainult indikatiivis olevate verbide subjunktiivivormid.

Kirjanditeemasid on kaks, üks on igipõline „Ebaseaduslik sisseränne” ja teine on meeleolukam „Ideaalne eluruum”, milles ma keskendun jahumisele, kuidas mõiste „ideaalne” on suhteline ja muudkui muutub. Kästakse kirjutada „ligikaudu 30 rida”, punktiiri on 30 rida, kirjutan 29 täisrida (31 ei mahuks ja täpselt 30 oleks veider).

Kohtumajas on nüüd einelaud, kus viibime kirjaliku ja suulise osa vahelise aja. Saan ka lõpuks süüa (tööle on küll tekkinud uus võileivaautomaat, aga ükskord ometi on mul õnnestunud ära kulutada peaaegu kogu peenraha).

Suuline osa on jutuajamine tõmmatud pileti öeldud teemal, mis on „Krediitkaardipettused”. Mul on tunne, et ma olen sel teemal juba rääkinud. Räägin, mis asjast arvan, ja see on rohkem kui 6. kursuse viis lauset. Kestab 9 minutit.

Siis tööle tagasi, kus toimub piltide riputamine. Arvake, kui kaua kestab 30 pildi ülesriputamine? – Kaks tundi. Konkse on tekkinud juurde, seina tohib lüüa konkse juurde. Selgub, et koostaja soovib panna pilte teemade järgi. Keegi enam alla ei kuku. Leian, et samas koridoris on esmaabiriiulil igasugu plaastreid ja puhastuslappe, nüüd siis tean.

Imelikul kombel ei ole üldse räägitud muusikast, aga võtan kaasa igaks juhuks lustikummuti, kus on igasugu asju igaks elujuhtumiks – näiteks kaunis täielik Metsatöll ja Rammstein.

* * *

Rahvasuu räägib, et üllamast üllam, auväärne ja kõrgestisündinu Umberto Eco sai Eestit väisates peaaegu teada musta ja valge koera märgilise tähenduse.