Postkasti lukk ongi vahetatud, majahoidjat ei saa kätte. Saadan töölt meili (tööl on ju uhkem meiliaadress koos poole lehekülje pikkuse lahtiütlusega meili lõpus) korteri omanikule (prantsuse keeles, Google Translatori abil), kus küsin luba lukk uuesti vahetada (mis tõenäoliselt sisaldab vana luku välja puurimist).
Kolleegidelt tuleb veel pildipakkumisi Balti peo pildinäitusele. Nagu teada, võivad kolleegid, kes omi pilte annetasid algul liiga laisalt, hakata kobisema, et laulupeopildi pilved on veidrad; no ei ole, just sellised pilved olidki, ägedad vöödid taevas. Kolleegide pildid tulevad muidugi alles täna, kui vaja pilte juba raamida: kusjuures piltidel on silmapiir viltu või kuupäev peal või nii ränk kontrast, et printimiseks vajavad rasket järeltöötlust. Kimbatusest päästab kiri, et tänan piltide eest, aga kahjuks on juba liiga hilja, pilte täna juba raamitakse. Saan teada, et pildid olid õnneks igaks juhuks.
Omanik saab meili kätte ja mobiliseerib asjaga tegelema sekretäri. Kella poole kaheteistkümneks on seis selline, et homme tullakse lukku uuesti vahetama ja antakse mulle uus võti. Ootame siis.
Kohustuslik koolitus, kus käsitletakse teatud tõlkesüsteemi uut versiooni, mille kasutajate katserühmas ma olen, aga mis nüüd koolituse ajal kõigile osalejatele installitakse ehk siis kasutusele võetakse. Tore, saab teada mitu uut asja, mis on mul kahe silma vahele jäänud. Veel toredam, et selles saab vaikselt teha neljapäevaks üles antud asju ja sedasi aega kokku hoida. Mõistagi praktiliste tähelepanekutega aeg-ajalt vahele segada kah.
Piltide raamimine. Kui peaks tehtama manufaktuur, kus pannakse pilte IKEA raamidesse, võiksin olla selles esitööline.
Üsna mitu pilti on filmist ja slaididest skannitud, annab A4-ks suurendada küll (2400 dpi, st umbkaudu 3200 px pikk külg). Raamimisel on hästi näha inimeste tegelikud oskusteadmised pildiasjandusest: põhikorraldajal on käes puuvillkindad (millega raame lahti ja kinni panna on vaev; selleks ei ole vaja kääre, vaid tugevaid sõrmeotsi), kuigi kui pilte hoida servadest, siis sõrmejälgi ei jää. Arvatavasti keegi ei tea fotograafitarkust, et käe kõige puhtam koht on käeselja alumise serva lähedal väikese sõrme kämblaluu kohal (filmiajastul puhastasid fotograafid sellega suurendisse asetatavat negatiivi).
Peo põhikorraldaja näib aeg-ajalt asjade üle valitsust kaotavat. Käime vaatamas, kuhu pilte riputada. Kokkulepitud konkse on jämedate tamiilisarnaste kiudude otsa pandud, aga mitte kõikidele seintele, kuhu tahetud. Konkse on 14 ja kui koridoris rippuv suur maal konksude otsast ajutiselt eemaldada, siis 16. R läheb järjest hirmsamasse pabinasse ja kurdab, et kuhu me 30 pildist ülejäänud 23 riputame. Selle peale suur mõistmatus ja mõne hetke pärast suur kergendus, kui selgub, et iga konksu otsa tuleb ikka üks pilt. Mul kui peamiselt inseneril tuleb mõte, et kui konksud kannavad kahekesi suurt maali, siis kannab üks konks kahte IKEA väikest pildiraami ikka, ning kirjeldan, kuidas saab traadi ja lisakonksu abil kinnitada sama konksu otsa kaks pilti ülestikku, nii et kõik pildid peaksid olemasolevate konksude otsa ikka ära mahtuma. Ma pean seda rääkima õige mitu korda, enne kui asi pärale jõuab, ka kätega õhku joonistades.
Leedu kolleeg E käpib konkse, mille peale üks neist ootamatult lae alt lahti tuleb ja kiu ülemise otsa kinnitus tabab teda peaaegu silma. On selge, et see tuleb lae alla siini vahele tagasi riputada. Lahked kolleegid kannavad kohale lähima laua (lauad on juba valmis pandud) ja ma pakun naljatelles, kes on kõige kergem meie seas, see ronigu lauale. Keegi ei anna end üles, mispeale proovin keharaskust kätele vajutades, kas laud mind kannaks – kannab! – ning ronin eesti kolleegi M-i hoiatussõnade saatel, et ma keskele ei astuks (mille peale kerkivad korraks mu vaimusilma ette mehaanika kursusel joonistatud epüürid), lae alla. Konks tagasi siini vahele ning efektse hüppe asemel alla löön jala koledasti vastu lauaäärt. Läti kolleeg J küsib, et kas ma „kurat” ei öelnudki. Vastan, et ütlesin küll, aga ta ei kuulnud. Just selle koha lõin ära, kus on inimkeha väheseid kohti, kus luu peal ei ole liha, sääreluu esikülje sisemise serva. Ostan limonaadiautomaadist külma mahla, hoian purki mõne aja jala peal. Siis läheb see soojaks ja joon ära.
Selleks ajaks maalib R pildiallkirju ja mina lõikan neid rullnoaga. See edeneb väga aeglaselt. Kui kümnekonna minuti pärast on kaks valmis (kolmekümnest), küsib R, kas mul on aega kella kümneni (kell on siis umbes pool kuus). Loodetavasti kuulsin valesti; nii kaua ei ole tööl keegi. Vastan, et ei ole, mul on homme prantuse keele kontrolltöö. Pakun, et lõigaku ise, ma jätan noa talle, karbis on kasutusjuhend sees, pealegi sellega näppe maha lõigata ei peaks saama. Aga jääb homse peale.
Kui oma laua äärde tagasi saan, kaabin püksisääre üles ja näen, et on ikka marraskil jah. Rulluisumatkalt on kotis järel desinfitseerimisaine, mida ma siis marrastuse peale lasen (erinevalt Cutaseptist ei pea seejuures mõtlema intensiivselt ilusaid mõtteid – kes ei tea, mis tunne on lasta Cutasepti lahtisesse haava, see ärgu proovigugi). Näib, et marrastuse sees on ka püksisäärest jäänud kiude, ei tea, kas need jäävadki uue naha sisse või tulevad kärnaga ära?
Siis poes (traati ja konkse). Korteris näen, et jalal on suisa muhk ning tuikab. Pagan, ma käisin pühapäeval uiskudega kaks korda pläraki, aga ainus vigastus oli umbes 1 cm pikkune nahakriimustus vasaku käsivarre all, ent siis nüüd teisipäeval tööjuures pildikonksu lae alla riputades saan ametliku muhu ja veidra kujuga marrastuse, millest tee või pilti...Külmetus läks eileõhtuse ja tänahommikuse külmetusjoogiga (kohalikku marki, lahjem) ning päeval manustatud kakaoga üle. Vat ikka ei maksa pärast pikka uisumatka istuda jaamaperroonil särgiväel ja imestada, miks teised on peaaegu talveriietes (mitu oli salliga)!
(Särgiväel olekul oli tegelikult see põhjus, et ma olin oletanud, et äkki hakkab sadama, ja mul oli fliisi asemel kaasas vihmajope, ning arvasin, et kui selle märja ihu peale selga panen, siis kleepuvad käised käte külge ja sooja ikka ei saa.)
No comments:
Post a Comment