Kuidas ülemus lubas mul lahkesti kaks tundi oodata hommikul kappe, mille olime ostnud äsja, 27. jaanuaril k.a.
Kapimees lubas küll, ei tulnud aga. Sõidan tööle. Lõuna ajal sõidan koju, et vahest ulatub kapimeeste „hommik” lõunani. Jalutan koerad ja ootan. Ei helista keegi.
Täpselt minut enne seda, kui kavatsesin väljuda 14.04 bussile, kl 13.59, heliseb telefon ja kapimees ütleb, et tuleb 20 minuti pärast. Mispeale lähen veerand kolmest alla (et jään prantsuse keelde veidi rohkem hiljaks kui plaanitud) ja ootan maja ees, vahtides kummalegi poole ja kirjutades E-le optimistlikke sõnumeid, kui teetööde otsas paistab kapipoesarnane furgoon.
Kell 14.51 helistan samal numbril tagasi, et olen teid maja ees oodanud pool tundi, millal kohale jõuate. Telefoni antakse käest kätte, pean rääkima muudkui uuesti, kes ma olen ja mida tahan, kuni kolmas hääl ütleb, et nad ise ka ei tea.
Mispeale teen kõnelogist kohe kuvahõived ja sõidan prantsuse keelde. Jõuan kohale vahetunnil; ootan õpsi ära ja räägin, miks mind esimeses pooles ei olnud.
Reedel kirjutan firmale kurja kirja, kus esiteks imestan, kuidas masstoodangut tuuakse 42 km tagant (Google Maps pakkus kolme teekonda, à 42 km) üle kolme kuu, teiseks teatan, kuidas koos sõitudega kaotasin täna tööajast viis tundi, mida pean sisuliselt tagasi tegema tasustamata ületundidena, ja konstruktiivse lahendusena pakun, et toodagu kapp kas äripäeva hommikul enne üheksat või õhtul pärast viit või siis laupäeval. Esmaspäeval helistab pood E telefonile ja pakub, et tuuakse laupäeval, 19. V.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment