N, 4027. päev: Digar

Midagi hoopis muud otsides satun Digari artikliteni, sellest omakorda seljatäie sõjaeelseid lehenuppe aleviku kohta, kus veetsin kõik lapsepõlvesuved. Vanad inimesed mäletasid õigesti, elu oligi vanasti pulbitsev.

Leian näiteks följetonliku seltskonna-olukirjelduse, kus täpselt (nimedega) kirjas, kes on vallaline ja kui lõbus ja kes aleviku „suurim casanova”, kus talus elab karskusühingu ametnik, kes nädalas ühe päeva on eeskujulikult ametis, aga ülejäänud kuus hävitab õlut ja viina isikliku kõri abil, kuidas kõik kadunukesed alati ei püsi kohaliku tislermeistri tehtud puusärkides ja mis juhtus halduspiirides oleva küla hobustega, kui lennuväes teeniv külaposs käis koduküla tervitamas. Muidu ületab alevik uudiskünnise, nagu ikka, politseiteadetega – õnnetused ja kuritööd. Üksvahe oli ajalehti rohkem, nad avaldasid üksteise uudiseid, mõni justnagu isegu sama trükilaoga, nõndap et mõnest „raudteekatastroofist” (sedasi nimetati vahejuhtumit, kuidas segarongi tagant jäid metsa vahele maha reisivagunid, reisijatel häda ei midagist) on üle viie uudise, kuigi kahekümne aasta jooksul enne sõda hukkus jaamas ainult 1 inimene (hüppas liikuvale rongile, haaras kaabu järele, komistas – vat mõni aasta hiljem jooksis mu isiklik vanaisa täpselt samas kohas rongile järele ja sai rongi kätte, kahtlemata ta teadis seda õnnetust, nii et kahtlane, kas ta oma vägiteost kodus kohe rääkis), 2 joodikut magasid raudteel. Isegi karikatuur on, üleriigilises lehes. Isegi lennuõnnetus on, sama lennukiga, millega kolm kuud varem tegi esimese veerandtunnise õhusõidu Konstantin Päts, kuigi ainus seos alevikuga on, et uurimiskomisjon sõitis sündmuskohale jaama kaudu.