P, 167. päev: uisumatk

Hommikul sajab. Päeval läheb aga selgeks, asfalt maja ees on kuivapoolne ja piilub päikenegi. Kella kahe paiku asutan siiski end tänaseks plaanitud uisumatkale. Teel jaama näen läänest tugeva tuulega lähemale sõudmas ähvardavaid pilvi (korteri kolmest aknast kaks on ida poole, teisele poole vaatavast köögiaknast pilvi ei paista) ja vaen, kas pöörata ringi juba enne jaama või sõita rongiga edasi-tagasi. Üks tume sajukardinaga pilv triivib otse siiapoole.

Jõuan rongile väga täpselt. Pooletunnisel sõidul E-sillani sajab kaks ägedat sahmakat vihma. Kaalun, et päevapiletiga saan ju sõita rongiga niisama lusti või siis uurida, mida teeb asfalt E-sillas.

Aga paistab, et E-silla on jäänud vihmast puutumata, mispeale tulen maha ja kõnnin jalgrattateele ning paarsada meetrit mööda seda edasi, sest algus on väga märg. Sillakäsipuu najal ajan varustuse selga-pähe-jalga, topin kingad seljakotti ja veeretan end edasi.

Kuigi ma ei ole uisutanud üle kuu aja, tuleb uisutunnetus kätte sajakonna meetriga. Tee on tasane (eks seetõttu olen jõeäärt mööda kulgeva tee valinudki), aga märja asfaldi peal on vihmast alla pekstud puuoksi.

Lagedale jõudes läheb paremaks, sest seal on asfalt ära kuivanud ja saab hoogu anda julgemalt. Asfaldi kvaliteet on vahelduv, tõelist lehmarada saab kogeda ainult Eeslilinnas, kus seda on koguni kahes kohas. Ja peale selle teeb seal üks lehmarajaline lõik terava S-kujulise lühikese, aga minu oskuste piiri lähedase järsakusega languse, millest tulen alla umbes samade sõnadega kui Homer Simpson musta auku kukkudes (see lõppes T-kujulise jalgteeristmikuga, otse oli muru, nii et mahalangemine oleks olnud pehme), ning kõigele lisaks satun ma jalgrattateelt ära, sest kaart on kotis ja mul on mälestus, et jalgrattatee läheb mööda endist raudteetammi. Aga tegelikult ei lähe. Mõningase otsimise peale leian jõeäärse jalgrattatee paari kilomeetri pärast üles, kui muud jalgrattateed ja ohutumad tänavad otsa lõpevad.

Jõe ääres lennu­tab üks vana­paar suurt tuule­lohet, võib-olla enese­hävitus­likel ees­märkidel, sest teevad seda 10 kV kõrge­pinge­liinist mõne­kümne meetri kaugu­sel.

Edasi tuleb väheütlev jõemaastik, varjulisemates kohtades (tee läheb jõe lõunakaldal, paiguti ilmselt ei paista päike kunagi) on asfalt märg ja libe, tuleb olla ettevaatlik, st sõita aeglaselt. Mõistan, et on vahe, kas asfalt on ajuti märg (ei ole libe) või pidevalt märg (on; libedust tekitab ilmselt bioloogiline lima).

Tuleb küla, loodan, et vahest on see matka sihtpunkt (aega oli läinud kavandatust kauem), aga ei ole, 14 km asemel olin läbinud vaid 9. Üritan tempot tõsta (ja asfalt läheb paremaks ka), et jõuda kella 16.57 bussi peale. Pühapäeviti käivad nimelt bussid sealkandis iga kahe tunni tagant.

Vahepeal on aga varjulist ja väga märga teed, kus ei saa peaaegu üldse hoogu anda (ja mõistan, et maha ma sellest bussist jään). Maastik läheb ilusamaks, org muutub kitsamaks ja nõlv kõrgemaks. Külades on jalgrattatee ääres vanu endisi jaamahooneid.

Siis hakkab suisa sadama, õnneks olen sel ajal metsas, puud varjavad ja tee ei ole kuigi libe. Vihm kestab umbes 10 minutit. Jõuan R-külla, matka kavandatud lõpp-punkti. Ilm hakkab selginema. Ilus korras küla, vana jaamahoone, aga maantee alt läheb läbi jalgrattatunnel, mille ees silt, et ka rulluiskudel tohib selle läbida. No tänan, ei! Oleks veel, et sirge, saab ühelt poolt hoo sisse, teisest otsast hooga välja, aga sissesõit on kitsas ja käänuline. Teen väikese kaare ja ületan tee bussipeatusse vöötrajalt. Järgmise bussini on aega 1 tund 40 minutit. Muidugi võiksin selle aja veeta bussipeatuses raamatut lugedes või mõnes kõrtsis einestades, aga sama hästi võiksin edasi, järgmisele bussile vastu sõita, kuni jaksu on või bussini jõuan.

Ja edasi jätkubki matk veel teised sama palju kilomeetreid. Tee on sõidetav (peale kohe järgmise küla, kus viib jalgrattatee läbi kämpingu ja seal on asfalti vist pinnatud, praktiliselt komberdan sealt läbi), enam väga libedaid kohti ei ole, leian, et märgadel kohtadel hoogu anda ei maksa. Maha ei kuku, kuigi korra komistan madalal äärekivil, korra sõidan vasaku uisuga teelt välja (ja et see mulla peal kohe peatub, tuleb kasutada raamatutarkust ehk joosta mulla peal edasi, kuni hoog raugeb), korra komistan puuoksal (vihma ja tuulega allatulnud prügi tee peal jätkub). Ilm on ilus, õhtupäike paistab, uisud lippavad hästi, tee läheb väga kergelt allamäge. Aeg-ajalt uurin kaarti ja bussipeatuste sõiduplaane, et jõuaksin kuhugi külla sedavõrd enne bussi, et jõuaksin uisud alt võtta.

Kuna lõpupoole jääb E-chi, kus käisin korra mais ja korra juunis, alla kümne kilomeetri, kaalun, kas ei peaks sinna välja sõitma; samas ma ei tea selt tagasi tulevaid busse, kuuldavasti pidavat pühapäeviti viimane tulema kell kaheksa, aga ma ei ole kindel, kas ma kaheksaks sinna jõuan.

Veidi enne poolt seitset olen B-külas (mille vastaskaldal asuv Saksa B-küla reklaamib end kui õhukuurorti), kus otsin üles bussipeatuse ja võtan varustuse ült. Et alustasin sõitu kell 15.40, teeb see umbes 2 tundi 45 minutit järjest uiskudel, maha istumata ja õieti puhkamata. Pärast mõõdan kaardilt, et uisutasin maha 27 km. Buss sõidab ligikaudu sama teekonda tagasi E-silla jaama kolmveerand tundi (mille vältel muutub ilm päikeselisest augustiõhtust halliks vihmaootel augustiõhtuks).

Rongiga tagasi. Jaamast jala korteri poole (bussini on aega 26 minutit), paar peatust enne jõuab buss järele ja lähen viimased kaks peatust sellega.

Õhtul kerge meelelahutus, plaadilt film Johnny English.