L, 159. päev: viinamäel

Hommik väga hall ja vihmane. Nii vihmane, et ma ei lähe isegi poodi süüa ostma, sest vaja oleks jalutada linna (või, noh, vähemalt linna suunas esimese sularahaautomaadini) sularaha võtma ja võib-olla osta linnast bussikuukaart. Mul nimelt ei ole ikka veel vihmavarju. Keeran radiaatorid sisse.

Lõuna paiku võtan ette kaardi ja hakkan uurima, mida teha ootamatult jahenenud ilma ja võimaliku sajuga. Plaanitud rulluisuretk mööda tasast jõeorgu jääb ootama kuivemaid olusid.

Siis aga paistab, et vihm hakkab üle jääma. Matkaks on laupäev palju sobivam kui pühapäev, sest laupäeval bussid käivad, aga pühapäeval peaaegu mitte.

Teen kähku plaanid ja uurin järele bussiajad (tänu hiljuti leitud ühissõidukiportaalile saan võtta lähtepunktiks juba maja ees oleva bussipeatuse). Sõidan bussiga (kus õnneks on päevapileti tembeldamise masin) linna ja sealt teise bussiga riigi idaossa, väiksesse veinilinna W-ange-sse Maaselja kaldal. Kohale jõuan kell viis, aega on kaks tundi, buss läheb 8 km kauguselt G-angest tagasi 19.09. Linnake on täiesti välja surnud. Kilomeetri jooksul näen kaht jalakäijat, kaht mootorratast ja kolme autot. Sellel matkal teen kaardile pidevalt märkusi, hea pärast vaadata (eriti kui ühes kohas on ringristmik, mida kaardil ei ole), ka jalgrattateede olemasolu (õigemini puudumise) kohta. Istusin bussis aga valel pool ja sedasi jääb pildistamata Ö-anges hetkeks avanev hunnitu vaade. Aga märgin vaatekohad kaardile, et üritada neid pildistada tagasiteel.

W-anges tõusen üles orunõlvale ja avaneb tore vaade majakatustele, jõele, Saksamaa küngastele, uhketele pilvedele ja muidugi viinamägedele mõlemal jõekaldal. Ka teerada kulgeb viinamäel, nii et viinamarju näeb üsna lähedalt. Saagikoristusaeg hakkab kätte jõudma, viinamägedel askeldab pritsivaid ja pügavaid traktoreid ning üks onkel suure hundikoeraga. Õnneks ei ole tee lausa suletud, nagu seda päris saagikoristuse ajal pidavat juhtuma.

Vahepeal laskub tee A. külla, kus on huviväärne tilluke vanalinn (alla hektari), milles mitu maja paistavad olevat XVI sajandist. Jõepoolsetele majadele on märgitud kriipse ja kirjutatud aastaarve ja kuupäevi – mis muud see olla saab kui see, kui kõrgele on Maaselja vesi tõusnud. Koledaim üleujutus on esimese korruse pea tervena vee alla jätnud – hea, et majad omatahtsi ümber ei paiknenud. Aga see juhtus enne jõe süvendamist laevaliikluse tarbeks ja hüdroelektrijaamade ehitamist, nii et vast Maaselja enam eriti üle kallaste ei aja (või no kes teab).

Jõe kaldal on veinimuuseum, paraku juba kinni.

Edasi tõuseb tee uuesti üles orupervele, kus avanevad toredad vaated käänulisele jõele üles- ja allavoolu. Seal läheb päris kaua aega.

Edasi hakkan jõudma G-angesse, kus tahan enne bussi jõuda käia veel külast kilomeetrijagu lõunas kaardile märgitud vaate imetlemise kohas, sealt peaks kaardi järgi paistma uhke suur jõekäär. Ehkki tee sinnani on nauditav, sh linnulaululine ja tihaserohke metsatee, on vaade ise napp, sest maapind on laugem kui arvata ja esiplaanil olev viinamarjaistandus varjab jõe.

G-ange on väike, aga korras küla, keskplatsil ilus purskkaev hoiatussildiga Eau non potable / Kein Trinkwasser, kirikukellad hakkavad just lööma, tornikatuse servas istub metstuvi (vahest talle meeldib, et jalge all torn kelladest väriseb), tornitipus lame tornikukk. G-anges elavad viisakad lapsed, ütlevad möödujatele tere. Leian üles bussipeatuse ja peagi tuleb ka buss. Pikk, reisijaid on kõige rohkem neli. Lülitan fotoka sarivõttele ja teen aknast palju pilte, millest hiljem õnnestunumad välja nopin (aga mäkkesõidul on buss silmapiiri suhtes viltu, seda ma kahjuks ei osanud arvestada). Ühes külas on väga kitsaste tänavatega T-kujuline ristmik, kus buss mahub vasakpööret tegema väga-väga napilt.

S-w alevis käsib matkaplaan ühes pika ja veidra nimega peatuses ümber istuda. Kuigi jälgisin minnes hoolega peatusesilte, ei pannud ma seda S-w-s tähele ja nii märkan peatust alles möödasõidul. Vajutan kohe peatusenuppu ja buss peatub järgmises peatuses, mis õnneks on vaid paarisaja meetri kaugusel. Kõnnin tagasi ja jõuan 194. bussile, kuigi plaani järgi oli vahetuseks aega 7 minutit, eelmine buss jäi 3 minutit hiljaks ja vajalikku peatusse kõndimiseks läks aega 2–3 minutit. 194. buss toob üle Kirikmäe (mille kino juurest tuleb peale neli varamurdeealist, kellest üks laulab, aga ei pea üldse viisi) otse maja ette.

Kogu õhtupooliku on olnud vihmata, kohati on piilunud ja pilvi valgustanud päikegi. Kogu matka on paistnud raja tagant T tuumajaama gradiiridest kõrgele tõusvad aurusambad. Sinna on mitukümmend kilomeetrit, ja aurusammaste taga kõrgub tohutu äiksepilv, mis aga õnneks siiapoole ei tüüri.