Eilne hiline uinumine tähendab, et võitluse äratuskelladega kaotan mina (muidu poleks vigagi, aga tavaliselt juhtub, et uinun kella edasikeeramise pealt) ja ärkan lõplikult kell 8.22. Aga veel jõuab.
Tööl on kolleeg M vestluskomitees, valib bulgaaria tõlkijaid, ja tema teatud toimetustöö on jaotatud muude eesti tõlkijate vahel. Kuna uus tõlkija seda toimetusliiki vist veel ei tee, tähendab, et mina ja R peame läbi lugema ja parandama homseks koos enda omadega tavalise kolme-neljasaja pudina asemel üle kuuesaja. Ja tagatipuks kirjutab selle tõlkeliigi korraldaja, et olge nii kenad ja tehke need homme kella kaheks. No tere, talv! Kirjutan vastu, et ma pean ettekande ja täna õhtul aetakse arvutisüsteemid tund enne tööpäeva viimast lõppu hoolduseks alla, nii et ma kohe kuidagi ei jõua. Antakse armuaega homme õhtuni. Hea seegi.
Vaatan kella ja näen, et on juba üks läbi. Kolmveerand kahest KAD-majas söömas, II eineks pardihõrgutis (tavalisest ligi kaks korda kallim, nagu ma leti ja kassa vahel tuvastan). Siis hommikune tõlge kolleegi R käest tagasi (koos asjalike parandustega), seejärel kolmest alla seminarisaali uurima, kas saan ühendada oma läpaka videoprojektoriga. Ei saa. Aga mul on ettekanne (kus veel üheteistkümnest asendasin kaks näidet huvitavamatega) olemas nii plaadil, USB-pulgal kui intranetis.
Ettekanne läheb kenasti (ja tänan pöidlahoiu eest veel kord!). Parim kommentaar on it was much more interesting than I expected. Sisu kergendavad naljad jõudsid kõik kohale (mitte nagu aasta tagasi ülikooliseminaril, kus oskustekstide stiili analüüsides isegi Kreutzwaldi ekskrementhuumori sugemetega palavikutunnuste loetelu ei suutnud kedagi elavdada). Inimesi on vast 15, suuruse poolest mugav seltskond (kui tuba on täis, ei kosta midagi), kvaliteediinimesi on rohkesti, tõlkijaid vähem (eks inimesed ole usinalt tööl). Kell 15.29 ei ole veel kedagi ja, meenutades oma 18 a sünnipäeva, kus ei tulnud kohale ühtki külalist, mõlgutan, kuidas käia meilist kontrollimas, kas oli ikka 15.30 või oli äkki 16.30, ega ma siis ole ise ettekande kellaaega kontrollinud... Kui tulnuks kohale ainult üks inimene, oleks ettekanne alanud looga, kuidas Immanuel Kant pidas loengu ainsale kohaletulnud tudengile ja kõrvaltoast toodud luukerele, väites, et ainult ühele inimesele ta loengut ei pea.
Keelenõu vastab, et sõna mainima on kirjakeelne.
Näen tõlget, kus on saksakeelsest linnaloetelust Krakau küll mõistetud kohandada poola Krakowiks (täpne kirjapilt on Kraków), aga saksa Breslau on jäetud Breslauks, ometi võinuks tõlkija kontrollida väliskohanimede andmebaasist üle, ega see äkki pole veel üks saksa eksonüüm. Ja nimelt on ning linna omanimi pärast 1945. aastat (millest alates see asub poolteistsada kilomeetrit Poolas) on hoopis Wrocław.
Pärast läbi Kirikmäe Prismast. Buss sõidab maja ees peatusest mööda, ehkki ma vajutan hoolsalt peatumisnõude nuppu. Juhi seltsiks on keegi umbes nagu kontroll, kes üle küsib, kas ma tahan maha minna (no ei tea, mispärast ma muidu siis nuppu vajutan). Olen sellise küsimuse peale ülimalt imestunud ja vaatan, silmad suured, nii et buss jääb umbes kakssada meetrit peatusest edasi tänaval seisma ja ma saan maha. Ikka parem kui jalutada pool kilomeetrit järgmisest peatusest.
Siis maja ukse ees veel väike paanika, sest võtmed olid sattunud valesse taskusse. Õhtul täiendan oma tänast ettekannet, lisan selle märkustesse jutu, mida ma suuliselt esitasin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment