T, 264. päev: de bitter dodt bin ick genant

Öösel ja hommikul õues neliteist kraadi. Käin postkontoris (Amazonist Collinsi kaks prantsuse keele arusaadavat käsiraamatut). Siis kohalikus vallamajas ennast oma aadressile registreerimas. Seekord saadakse vallamaja vastuvõtus saksa keelest aru, ei tehta nägusid nagu eelmine kord. Välismaalastega tegelev onkel liigub aegluubis (ja kellaaja tõttu – eks ma olen läinud üheksaks, nagu mulle paar nädalat tagasi telefonis öeldi, ehkki uksel on kirjas, et sisse saab juba kaheksast – on selge, et mida rohkem ta uimerdab ja ohkab, seda rohkem ma hiljaks jään). Märkan, et kohaliku elanikeregistri kasutusliidesest on raske aru saada, kas see on tehtud 1970. või 1980. aastatel. Näib, et seal on võimalik kirjutada asju ka lahtrist väljapoole. Onu ei liiguta kulmugi, kui detsembris registreerib paberit, mis välja antud märtsis (rangema bürokraatiaga riikides oleks selle peale kindlasti ära minestatud, olen surmkindel). Ei küsi ka, kus ma pool aastat olin (no selgitus on väga lihtne, ma olin kuidagi aru saanud, et registreerib töökoht). Töölt antud roheline paber võetakse ära, vastu antakse sinine ja kuus elukohatõendit.

Aga hiljaks jään ainult 12 minutit.

Tööl ei midagi erilist. Näitan uuele töötajale teatud tõlke-toimetamisliigi imelist maailma, vaidleme selle üle, kas mainima on neutraalne kirjakeele sõna ja kas seda tohib kasutada oskustekstis (mina: on ja tohib; tema: see on argikeel), ning teen lühiekskursiooni tõlkesaalis, näidates, kus asub seal eesti arvuti.

Pärastlõunal miinus neljandal Beneluxi maade pidu. Söök ja jook. Saiad on täitsa head, juustu oluliselt ei ole, mõned küpsised on kah toredad. Proovin kolme õlu. Esimene on marki Äkksurm ja kuigi ma manustan seda vaid mõnikümmend milliliitrit, võtab seedekulgla sisse hoiatava oleku. Pudelilt ei õnnestu leida alkoholisisaldust, st see "äkksurm" ei tähenda tavalise õllega võrredes mitmekordseid kraade nagu saare ja hiiu õlles, millega ikka ja alati, läbi aegade on jalalt langenud lugematu arv pahaaimatuid mandrilt tulnud pulmakülalisi.

Siis, nagu ikka, tuleb soov minna tõlkima, aga et mul on homme ettekanne, siis silun seda natuke. Siis bussi peale, kus uinun mitu korda teravalt, aga Kõrgmetsa maksimarketi ees ärkan siiski üles. Sealt kerget sööki.

Õhtul etlen ettekande läbi ja leian, et see on täpselt nii pikk, kui olin hinnanud.

Pärast veedan kaks tundi Castle Strike'i seltsis. Öösel kaksteist kraadi, ei saa und peaaegu kolmeni.