Käin ajaloo vältel teist korda kirjatarvete laos. Umbes kümne kuuga kogunenud arhiiv enam ühte mappi ära ei mahu ja see oli vahepeal kapis mitmel riiulil teemade kaupa virnades. Nüüd on kolmes mapis ühe riiuli otsas. Meenutades Peter Ustinovit: There is nothing as beautiful as a bare stage.
Prantsuse keeles teeme lõpupoole harjutust, kus peame ära tundma nasaalhäälikuid. Jube, kinnitab veel kord mu kahtlust, et prantslased mõistavad üksteist telepaatia abil — või siis ei mõista üldse, aga see ei lähe kellelegi korda, sest kõik on sellega harjunud. Esimesest harjutusest, kus on kolm nasaali (10 lauses kokku 11 korda), saan pihta neli. Teisest harjutusest, kus on neli nasaali (kahjuks ma ei leia viisi, kuidas neid hunnituid märke siia kirjutada), 10 lauses kokku 21 korda, saan pihta viis. Way to go. Õnneks on raamatu taga ettelugemisharjutuste tekstid, sealt saab näha, et neil artikuleerimata häälitsustel oli mingi mõte ka. Kuuldes ei oleks seda mingil juhul osanud arvata.
Õhtul YouTube ja vennasrahva soomlaste huumori lipulaev Kummeli.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment