R, 260. päev: papagoi

Hommikul nõustan kolleegi ühe pika ja väga tehnilise dokumendi asjus, mis on talle antud hinnata, üritades vahet teha, mis on lihtsalt väga vale termin ja mis on tõlgitud nii, et arusaamiseks peaks vaatama lähteteksti (ehk lootusetult segane koht).

Pärastlõunal peaks saabuma uus eesti kolleeg. Teen paberile selge kontroll-loetelu (kontoriaadressidega) neist kohtadest ja asjadest, mida pean näitama ja tutvustama. Kaheteistkümne paiku mõlgutan endamisi, et peaks tõlkeosakonna sekretärilt küsima, mis kell ta NHE-majja jõuab, jõuaks äkki enne söömas käia. Ja just siis kõnnivad mõlemad asjaosalised uksest sisse ning algab mitmetunnine katsumus, mille järel mul on kurk veidi kibe. Ette on nähtud tutvustamine ainult samal korrusel, aga kui niikuinii on vaja läbi käia kogu miinus neljas ja paar kohta miinus viiendast, siis leian, et mis siis ei ole ka kogu asutus läbi käia (eriti pärast lõunat). Tulemusena käime ukselt uksele ja ma muudkui kordan: "Hello, may I introduce the new Estonian colleague?" Vähemalt sada korda. Ja inimesed vastavad alati sama tekstiga: "Oh, is it your first day today? From which language group are you? Where do you sit?"

Pärast jätkan muud tööd ja tuleb langetada lõplik otsus hommikul arutatud kehva teksti üle. Leian, et see on küll halb, aga samas on seal osa täitsa head tõlget. Ja ma olen näinud palju, palju halvemaid tõlkeid. Seega nn piiripealne juhtum ja arvamuseks läheb, et sellisele tõlkele ei piisa keelelisest toimetamisest, vaid toimetama peab ka sisuasjatundja.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketisse, kus on paras summ rahvast.

Hilisemal õhtul kaks filmi, klassika Monty Python and the Holy Grail (1974) ning siis vaatemäng The Day After Tomorrow (2004). Viimane – mida ma varem näinud ei ole – on ikka täielik saast. Trikid trikkideks, aga lugu on nõnda naeruväärt, ebarealistlik ja etteaimatav, et mulle meenub Jaan Tätte näitemäng "Palju õnne argipaevaks!", kus saalis igavledes võis eksimatult ennustada, mis repliik järgmiseks öeldakse. Ma ei välista üldse võimalust, et selle filmiloo kirjutamisel on oma abikäe ulatanudki isand Tätte.