Terve hommiku kostab ukse tagant edasi-tagasi samme, kõrvalkorterit remonditakse (üleeile hommikul võis arvata, et mu uueks naabriks on tulnud betoonirähn). Vast remondimehed olidki need, kes lingi ära mäkerdasid.
Ja kui 12 minutit enne bussi meenub, et õhtul on pidu, peaks selga panema smart casual, siis, jah, selgub, et mu tumedad viigipüksid on Eestis. Loodetavasti õnnestub peol ainult laua taga istuda nagu telediktor, kelle ülikonnastatuse pärast tundsin ma kunagi lapsena muret, et kuidas nad palavas telestuudios vastu peavad, ja kadund isa arvas, et aga kes teab, äkki on neil jalas ainult supelpüksid. Mul on tavalised viisakamad jalakatted, kuigi viigita.
Täna jõuab pildiepopöa lõpule. Mae ja Veerpalu pilt rehabiliteeritakse (ja ma kirjutan pildi omanikule, et palun eirake eilset meili, me kasutame teie pilti siiski, ja tänan kasutusloa eest veel kord), see läheb Kuressaare linnuse pildi asemele, millest mul kahju ei ole, sest suusapilt on kogu esitluse parim.
Mõeldakse välja pildiallkirjad, millest ühe kohta küsitakse arvamust ja selle ma ka annan, väikese loenguna Tallinna linnamüüri edelanurga ehitusloost ja Megede ehk nn Neitsitorni nime päritolust, muistse vabadusvõitluse lõppdaatumist ja kõigist kordadest, kui Tallinn vallutati: Toompea linnus 1219, 1221 (või oli see 1223, ei mäleta) ja 1561 ning kogu linn lahinguga esmakordselt alles 1941. Pakun, et pildiallkirjas võiks aastaarvu vältida, keda see huvitab, võiks mainida vaid ristisõda, need toimusid enamikus XII ja XIII saj, aga see mõte ei meeldi, jääb siis allaheitmise aastaks pildiallkirja 1227 ja ristisõda rändab märkustesse.
Paar päeva tagasi mainitud lugu sellest, kas sõna mainima on kirjakeelne või mitte, lahvatab täna uuesti. Kui arutelu jõuab selleni, et mis siis, et oskuskeeles tohib, aga õiguskeeles ikkagi ei tohi, ehk õiguskeel nagu polegi oskuskeel, siis teen järeleandmise osas jälle nõnda nagu eile. Ei mina jõua vaielda.
Siis tuleb direktorilt meil, et homme algab tööpäev ametlikult kell 10.30.
Ja kõige selle kõrval jõuan teha isegi ka tööd.
Õhtul satub silm peale intraneti kaustale, kus esitlused on, eriti võimsalt on asja võtnud poolakad, nende fail on 186 MB suur. Huvitav, kuidas on võimalik 10 pildi suurust nii suureks ajada? Äkki on neil pildid jumal-teab-mitmekümne-bitiste värvustega TIFFidena?
Õhtupoole on ilus ja väga selge päikeseloojang ja näen, kuidas päikeseketas silmapiiri taha vajub, aga selle pildistamisega jään paar sekundit hiljaks.
* * *
Ja siis saab kell kuus ning NHE-maja fuajees kogunevad bussihuvilised. Ärasõit on kell 18.16, kui mu kunagine toanaaber B on suures bussis küsinud umbes seda, et las puudujad annavad endast märku. Paari tunniga on tekkinud tihe udu ja ühes kohas (kui kaugtuled on muutnud bussiesise ühtlaseks valgeks piimaks) mõtlen, kas peaks igaks juhuks turvavöö kinnitama.
Kohal R-chi sadamas kolmveerand seitse. Pidu toimub Punasel Lõvil ehk samal laeval, millel oli augustis eesti seltsi veinireis. On pime ja udu ning talv ning minu ettekujutuses seisab laev edasised tunnid rahulikult kai küljes, aga ohhoo! mootoritele pannakse hääled sisse ja otsad tehakse lahti. Mis ühtlasi tähendab, et peolt ei ole võimalik varem ära hiilida. Niipalju kui akendest kaldal tulesid paistab (õnneks tean seda kanti), sõidab laev algul ülesvoolu lähima tammini ja siis allavoolu sama.
Aga pidu oli tore. Soome teenekas kolleeg J2, ametis olnud üheksa aastat, näinud ilmselt mitut jõulupidu, kinnitab peo lõpupoole, et nii head pidu pole veel olnud.
Algul on tervituskõned (näiteks direktor kinnitab, et tema kui peo korraldaja peamine motiiv oli naisterahvana näha kaunilt ülikonnastatud meeskolleege). Ekraanil jookseb terve õhtu pildiprogramm liikmesriikide piltidega. Siis külm laud, siis etteasted ja tants, siis soe söök, siis kook ja sümboolsete auhindade jagamine ettekannete ja uute ilmakodanike eest. Teen pilti (akusid on kaasas rohkesti, neid jääb isegi üle). Huvitav, et vein ei pärsi käelist osavust, sest ma suudan terve õhtu pildistada nõnda, et pidevalt on teises käes veiniklaas. Rahvast on vägevasti, kõik kõigist osakondadest, õhkkond tore.
Muusikalised etteasted on direktori laul, soome kolleegi J kaks jõululaulu süntesaatoril (Sibeliuse "Ei au, ei hiilgust" ja itaalia "Santa Lucia", mida itaallased kaasa laulavad, peamiselt ümisedes ja vajalikes kohtades "Santa Lucia!!" üürates), ungari kolleegi G kitarrilood ja keeletehnoloogi P pikk asutuseomane bluus, mis pälvib kestvad kiiduavaldused. Teine ülimalt meeldejääv esitus on gospelkooriks muundunud haldusosakonna mitmehäälne spirituaal.
Tants algab rootsi kolleegi A ja turvaülema B tantsuga, mida tarbitud veinikogus lubab arvata osaliselt juba karaktertantsu hulka. Ja kõigil on lõbus. Siis algab üldine tants, paljukest laeva pisikesele tantsupõrandale mahub.
Ära tulen viimase liinibussiga, sest see peatub täpselt maja ukse ees. Muidu tooks buss pärast pidu rahva Kirikmäele tagasi, aga hakka siis sealt seiklema, sest liinibussid siis enam ei käi.
Maja ees üle tee minnes märkan, et foori punase ja kollase tule nokkade alla on ämblikud pununud võrgu ja teinud omale talvepesa. Nii et iga kord, kui linna poole põleb punane või kollane tuli, paistab see tegelikult läbi ämblikuvõrgu.Korteris kopin pildid mälukaardilt kõvakettale ja vaatan pildid kuvarilt üle. Ees seisab suur töö põlevate silmade parandamisel (mõnel pildil oleks nagu kujutatud stseene õudusfilmist). Pilditoimetis on vastav funktsioon olemas (asendab punase halliga), aga selle kasutamiseks tuleb ala väga täpselt määrata (muidu muutub huule- ja põsepuna huule- ja põsemustaks). Pilte on 75, jõuan järjega 15.-ni.
No comments:
Post a Comment