R, 281. päev: viimane tööpäev

Täna on aasta viimane tööpäev. Nagu viimasel ajal tihti, kaotan ka täna hommikul maadluse äratuskelladega, aga õnneks oli täiesti selge öö ja on täiesti pilvitu hommik, kaheksast läheb valgeks. Pesen pesu ning siis tööle. Hall on maas, aga õhk eriti külm ei ole.

Tööl on viimaseks päevaks antud üles paras ports raskeid tekste, esimesed kaks keskpäevaks ja veidi suurem kella kolmeks, lisaks õhtuks paarsada pisipudinat. On üks searavimi tekst, kus tõlkija on olnud tekstis nõnda kinni, et on pidanud vajalikuks koguni vahendada eesti lugejale selgituse, et emis on emane siga, aga samas arvanud, et teatud molekulaarbioloogiatermini saab seletada samamoodi kahe sõnaga kui inglise keeles. Aga küllap oli tõlkija endaga rahul, et lähtetekstis ja tõlkes sõnade arv klappis. Ja enamik asju on põhimõtteliselt ka õiged, mitte nagu üks eile toimetatud betoonilisandite loetelu, kus praktiliselt kõik oli valesti, umbes nagu cementitious ('tsement-') oli arvatud tähendama tsementiit-, ehkki tsementiit on raudkarbiid (FeC), millel pole tsemendiga mitte mingit pistmist; või siis damp resisting and waterproofing compositions (auru- ja niiskustõkkesegud) olid niiskuskindlad ja veekindlad ühendid. Ja eile oli üks tõlkija arvanud, et sõnas büst on P-täht, ja ta arvas seda samas loetelus umbes kümme korda.

Kaheteistkümnest on miinus neljandal jõulueelne söögipidu, kuhu igaüks midagi oma maa sööki toob. Kolleegi M mees toob kiluvõileibu, aga ma jätan ürituse vahele, sest tahan kella kolmese raske töö enne läbi saada. Kui poole kahe paiku lõunale lähen, juhtun välisuksel kokku eesti kolleegi R-ga, kes arvab, et see on mul väga vale mõte, et tahan minna KAD-majja sööma, mingu ma parem alla miinus neljandale. Kahtlen, ent lähen siiski. Seal, tõsi, enam midagi järel ei ole. Tulen maa peale tagasi ja lähen ikka KAD-majja sööma. On täiesti selge päiksepaisteline ilm, jalutan tagasiteel kontserdimaja juurest läbi, teen pilti.

Sain eile lõpuks valmis läinudneljapäevase jõulupeo pildid, st nende töötlemise. Pildiprogrammis saab hõõguvaid punaseid silmi leevendada, aga paraku liitub sellega toredus, et ala tuleb väga täpselt valida ning valikuala on ainult ristkülikukujuline, inimese silmatera on paraku ümmargune. Nikerdamist kui palju. Väidetavalt olevat keerukaim pilditöötluse ülesanne tõsta teise kohta päikselise seina vastu toetuv jalgratas, aga kahtlen, kas sedasi arvajad on proovinud vähendada järeltöötlusega saja inimesega peol punaseid silmi. Umbes kolmandikul piltidest loobun (nõnda et siin varem mainitud stseen õudusfilmist jääb alles), piirdudes ainult esiplaani silmadega. Ja ma võin nüüd väita, et olen enamikele töökaaslastele sügavalt silma vaadanud (pildi peal, silmapuna vähendamisel), mis on umbes sama laadi väide, et olen maganud samas voodis kui tundmatu Saksa naissportlane (kui meid tudengiühikast suurvõistluse ajaks välja aeti ja sportlased asemele majutati; pärast leidsin riidekapist riidepuu pealdisega Ulla, aga kahjuks ei õnnestunud selgitada, kes või mis).

Pilte on 60 tk, tegin palju väiksemaks (et mõnel pildil ruuduks muutnud silmaterad välja ei paistaks) ja laadisin sisevõrku. Tagasiside oli positiivne, keeletehnoloog P-le meeldis näiteks see, et kellelgi ei ole pildil suu täis (no eks ma ise tahtsin ka vahepeal süüa, siis ma pilti ei teinud).

Ja ära saab lõpuks nii hilja, et ka täna ei jõua ma Kõrgmetsa matkapoodi, kust oli plaanis mõned pisemad kingid osta. No tulevad teinekord hiljem. Lõpetan edukalt pesupesemise.