Ärkan 8.21. Jõulupuhkust on hädasti vaja.
Bussipeatuses leian, et eile on läinud vastu ukselinki ka kinnas (mis mul oli lahtiselt käes) ning imelik ollus on sinna sisse imbunud ja siis ära tahkunud. Kontsistentsilt meenutab silikooni, mis tähendab, et seda kindast enam välja ei saa. Paremal kindapöidlal on 2,5 cm läbimõõduga tume laik. How nice. Üks naabritest peaks mulle nüüd hankima uued kindad.
Tööl pean tõlkima üht dokumenti, mille olemusest ma ei saa esiti aru, aga tekstis on viide varasemale avaldamisele. Otsin selle üles ja saan abi, ent leian ka, et seal on näpukas Madalamaad. Et pikapeale hakkab vana tekst tunduma kahtlaselt tuttav... vaatan oma arhiivimapist järele... ja mis seal salata, Madalamaade autor olen mina ise! (Või siis keegi, kes selle sarnases riigiloetelus tõlkemällu tekitas.) Ühesõnaga, kivi ka ELT korrektorite kapsaaeda, sest sellist viga speller ei leia! :)
Saan kontakti veel ühe piltnikuga, aga otsustan vastusega viivitada seni, kuni algul hommikuks, seejärel pärastlõunaks ja siis suisa õhtuks lükatud koosolek on ära toimunud. Ei tea, mida auväärt kolleegid profipiltide kasutamisest arvavad, kardan, et nad tahavad mu hoolega koostatud ettekande ära lammutada või omi jubepilte asemele pakkuda. Meelde kerkib võrdlus, et ehitan moodsat maja, pakettaknad on juba tellitud, aga siis tuleb äkki seni vaikides pealt vaadanud kaasomanik ja ütleb, et ärme pakettakent panegi, paneme parem seapõie!
* * *
Ja lõpuks toimubki pildikoosolek, mis toimub minu toas (ja et mu kuvarid on tavalisest tumedamad, siis tehakse vahepeal tuli surnuks). Esitlus koostatakse üksmeelselt (st kahe häälega: üks kolleeg ei saa osaleda ja mina jään rangelt erapooletuks ega osale arutelus, sest maitse ega kriitikameele üle ei vaielda). Mu seni nähtud vaevast jääb sisse kaks pilti. Profilooduspilte, sealhulgas Veerpalu ja Mae suusapilti (mida loeti kah looduspildiks) ei taheta üldse.
Ehk siis mis on minu lugupeetud kolleegide arvates Eesti peamised trumbid? — Kalevi küpsised, Tallinna linnamüür, Kadrioru loss, Tartu ülikool, Kuressaare linnus ja laulupidu, mille kohta olen sama meelt vaid laulupeo osas. Eesti loodust ei pane nad millekski, kahju küll. Torne ja losse ning ülikoole on kahjuks Euroopas endas rohkem ja paremaid; see on just see konnatiigi sündroom, et oma mätta otsast kaugemale ei näe.
Sellised lood. Ülalkirjeldatust hoolimata möödub koosolek rahulikult ja sõbralikult, ukselukku pole vaja lasta sulatina täis valada ega midagi (nagu peaaegu viissada aastat tagasi ühe teise pilditüli ajal) ning jälle taas õpin tundma inimestest uusi tahke.
Õhtul Kirikmäe Prismas (kassas on silt, et detsembris on pood lahti ka pühapäeviti), jõuan sama bussipiletiga korterisse. Ukselingi ollus on ära kuivanud. Õhtul Ärapanija, siis Google Earthiga maateadusliku huvi rahuldamine. Leian, et Peterburis Vassili saarel seisab ühes kohas tugede peal vana allveelaev:
View Larger Map
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment