Keeleteaduslisest huvist käin läbi kõik mu kursustel kunagi saadud e-kirjad; nende selgitustest, miks kodutöö hilineb, saaks omaette uurimuse. Reeglina välistas kodutööde saatmise täielikult väliskomandeering, mis alati oli ootamatu ja millest alati teatati mulle koos sihtkohaga, aga muidugi „alles pärast laulatust”. Ka muidu oli kirjades teavet, mida tingimata vaja ei ole, näiteks saab nendest hea jooksva ülevaate laste olemasolust ja terviseseisundist ning ühes selgituses, et õppur oli ise haige ja ei saanud sellepärast tööd saata, oli ka haiguse nimetus (nagu see seletaks paremini, miks töö esitamata).
Peale selle oli igas rühmas raudselt paar-kolm väga helget pead, paar ninatarka, paar saamatut ning reeglina üks teistest kogenum, kes oli enda pädevusest väga heal, aga aluseta arvamusel (vrd Dunningi-Krugeri efekt). Mõni on isegi nägupidi meeles, eriti need, kes kohtumisel tukkusid. Mõnel aastal oli lühiteate tavaline vormel „saadan oma kodutöö”, mõnel aga „manusest leiate minu kodutöö”. Mõni ei kirjutanud kunagi midagi, mõnele kirjutada aga meeldis, need teistest kogenumad kirjutasid igaüks vähemalt ühe pika nutulaulu. Üks saamatu ei kirjutanud midagi muud kui iga kodutöö saateks ühe rea, kus järjekordne uskumatu selgitus, miks töö hilineb.
Tehnilise poole pealt on saavutus, et vanemad kirjad, üle-eelmisest koduarvutist, on Outlooki arhiivifailidena, mis on seisnud kaheksa aastat puutumata ja neid ma kunagi avanud ei ole; aga ennäe, need avanevad ja neid saab lugeda täitsa normaalselt.
Teen uute tulemuste najal uusi järeldusi. Nagu ka sugupuu-uurimises, kus dokumendid kipuvad kummutama perekonnapärimusi, on ka siin: subjektiivne mulje, et midagi on nüüd „palju rohkem kui enne”, ei pruugi olla tõsi. Mõni siiski, näiteks ilmus esimene läti kuupäev (pooleldi tagurpidi, stiilis „2014. aasta 27. juuli”) sellesse materjali alles 2006.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment