Turvakontrollis (kus seekord minu seekordsete pükste nööp ei pane magnetit kisama) tuleb minu järel mees, kelle kotist leitakse kolm metallist 40 cm pikka teravatipulist lipuvarrast koos lippudega. Mees selgitab turvaonule, et tal on need alati kaasas olnud ja alati on lubatud. Ma kahtlen selles väga, meenutades, kuidas jaanuaris võttis Tallinna lennujaama turvatädi ära mu hambaarstipintsetid, väites, et neid ei tohi lennukisse võtta. Kui juba pintsetid on keelatud, siis peaks keelama ka kõik pastakad ja pliiatsid, sest ka pliiatsiga saaks inimese ära tappa (vt filmi Natural Born Killers DVD-l filmist välja jäetud kohtusaali stseen).
Lennukis istub minu selja taga ameerika-eesti segapere, kahe lapsega, nendest tugevamate jäsemetega jõnglane minu selja taga. Tema aktiivset tegevust enda ees oleva istme kolkimisel on iga keharakuga tunda kõik see kaks ja pool tundi järjest. Õnnis vaikusehetk saabub ainult umbes pooleks minutiks, kui oma tooli seljatoe äkki alla lasen, aga ainult viivuks. Algul nad kisavad ka, aga siis väsib noorem ja mahedahäälsem ära. Ega vanemad neid keela, eriti ameeriklasest isa, kes räägib sellise häälega, mida võiks kuuldavale tuua Clinton surivoodil.
Aga ilm on selge, nähtavus on umbes 150 km, nii et ma kougin fotoka välja kohe, kui turvavööde tuluke ära kustub (lennuk on siis umbes Risti kohal). Nõnda saab pildile kogu Muhumaa ja mitu vaadet Saaremaast (mida peab vine leevendamiseks küll väheke töötlema).
Mere kagusopis on tihe pilvekate, aga mujal mitte. Lennuk jõuab Saksamaa kohale üle Poola nuka. Näen kunagist Stettinit (nagu nüüd tean: mul oli Saksamaa kaart kaasas, aga olin selle paraku jätnud valesse kotti, mis oli lennuki kõhus), Berliinist läheb lennuk vasakult mööda. Kiirteed on 10–11 km kõrguselt palju paremini näha kui raudteed, st kaardi abil oleks orienteerumine lihtne. Kui lennuk juba vähe madalamale tuleb, on kenasti näha lauged Rhöni mäed (kunagine suur purilennukeskus). Enne FRA-d tiirutab lennuk natuke (täistiir mööda nelinurka) ja siis teeb umbes 1 km kõrgusel haagi üle Mainzi (näen, kuidas Main Reini suubub) ja maandub lääne poolt (aga sellest pilte ei ole, sest elektroonikaseadmete kasutamist keelav turvavöötuluke juba põleb).
FRA-lennujaamas viib terminali buss, mis sõidab hea hulga maad. Minu kõrval seisab üks noorpaar, kes ilmselt peab Lufthansa lennukiga kuhugi edasi lendama, ja nad kilkavad iga LH lennuki peale: "Näe, Lufthansa lennuk!" – justnagu neid oleks Saksamaa suurimal lennuväljal korraga ainult üks või kaks; õnneks nad vaatavad välja sellelt poolt, kus on LH lennukeid vähem.
Põnev on see, et FRA-lennujaama pahempidise ehituse tõttu pean tolli läbima kaks korda (kotita ja kotiga) ning põhimõtteliselt on seal võimalik kottide järele minna suvalisel inimesel tänavalt.
Rongijaama jõuan lennukilt umbes kolmveerand tunniga (seal hulgas on aeg, mis veetsin lennukiraamatute poes, kus paraku tuli tõdeda, et mul puuduvad täielikult kandevõimalused, sest kott on viimase võimaluseni suveriideid täis kiilutud) ja on tore, et ma olin broneerinud rongikoha poolteist, mitte pool tundi hiljem väljuvale rongile. Jaamas on olemas wifi (samuti 8 €/tund... Tln lennujaamas on 10 kr/ööpäev... ehk umbes 300 korda vähem).
Rongis veab, sest koht on akna all, näoga sõidusuunas ja paremal pool (raudtee läheb Reini vasakul kaldal), näen jõge ja jõemaastikku, seekord on kaart näpus; Lorelei kalju näen ära. – Kuuldavasti nimetatud Saksa sõjaväes üht arusaamatu mögina taolist rooga "Loreleiks" – eks Heine luuletus algas sõnadega "Ich weiß nicht, was soll es bedeuten..."
Koblenzist edasi viib suure trammi taoline väikerong, nn piirkondlik ekspress, kus on õnneks kliimaseade. Istun vasakule poole, pool teed on ilusad jõevaated. Ühel vahekäigu istub kitarriga ja lilleliste pükstega härrasmees, kes pooleteisttunnisest rongisõidust umbes tunni ajab habet (masinaga) ja teeb maniküüri.
Saksamaal lehvib jalgpalli pärast igal pool rohkesti lippe, inimesed vist ei ole õige mitme aastakümne jooksul akendest lippe välja riputanud (Mainzis elab lipu järgi üks türklane ka). Täheldan jalutuskäigul sihtjaamast elamiseni, et vahepeal elab suhteliselt palju portugaallasi.
Õhtul kuulan "Maleva" DVD-lt tegijate kommentaare. Arvutit käima pannes leian, et magamistoas on akna all kaks wifi-võrku, ilmselt naabrite omad, millele kahtlemata ei ole viisakas end jänesena külge haakida.
No comments:
Post a Comment