Bussis ei ole tembeldusautomaati, bussijuhil pole peenraha, ütleb, et kui päevapilet on olemas, pole vaja tavalisi osta. Loodan, et ka kontrollidel on riigipüha.
Täna on kavas tutvuda siinmaa pealinnaga. Suundume all-linna, kus üsna varsti kohtame eilse rahvapeo tagajärgi nagu haljasaladel magajaid või tohutut hulka sodi. All-linna sillal on öösel olnud suurem pralle, seal oli jões koguni lava, sild ja silla ümbruses on olnud ilmselt umbes 10 cm paksuselt plasttopse (ma ei liialda, ausõna, sest näeme võimsaid juba kokkupühitud hunnikuid). Jões pole midagi (ehk on sodi lihtsalt läinud allavoolu). Sillal askeldab prügiauto, mille võimas sodiimur tõmbab sisse ka üksikud terveks jäänud klaaspudelid. Selle järel venib üle silla Saksamaa saadiku auto, lipp küljes, saadikul lips ees, uhke kübaraga naine kõrval ja mingi kiri näpus; pakun, et kuulutab selles sodiajamise pärast sõja.
Edasi linnamüür. Vallikraavis part ja üsna suured pardipojad. Seejärel uurime jõe ja kaljuseina vahelist aeda, kus kasvab kõike, kartulist ja peedist maisi ja viinamarjadeni.
Raudteesilla tagant hakkab tõusma paksu valget tossu. Et midagi on korrast ära, näitab see, et umbes viie minuti pärast näeme seda kustutavaid veejugasid. Siis hakkavad kostma aupaugud, iga 10 sekundi takka. Esimese korra järel mõtlen, et vast läks tulekahjus mõni tünn lõhki, aga paugutamine kestab umbes 20 minutit. Kaja tõttu ei saa aru, kust paugud tulevad, kuskil kahureid ei paista, suitsu ei tule. Seda umbes sadat pauku ei oska ma millegagi seletada ka, mingi aastaarv see ei ole (hea, et ei hakatud kõmmutama näiteks linna vanuse järgi, et aasta ja pauk, see oleks kestnud mitu tundi). Ema nendib, et tema tuleku auks on korraldatud nii tulekahi kui aupaugud.
Seejärel tiir endisel linnusel. Näeme ja kuuleme, kuidas jaapanlasel digikaamera maha kivi peale kukub (õnneks mitte üle ääre, ehkki erilist vahet ju ei ole), jääb ühte tükki, jaapanlane vaatab stoilise rahuga. Kiirvisiit kaljukoobastesse, sealt mööda järsakuäärt linna poole.
Kui linna sisse keerame, hakkavad kirikukellad koledasti lööma. Meenub, et umbes tund tagasi pidi algama ju rahvuspüha jumalateenistus, kus suurhertsog tänab jumalat, et ta teda järjekordse aasta on lasknud suurhertsogitada, ja vast Saksamaa suursaadik sinna sõitiski, et ka tema võiks tänada, et on saanud siin suursaadikutada. Siis märkame, et ühes kohas seisavad inimesed ja vahivad mööda tänavat kiriku poole, samas seisavad pidumundris politseinikud, näod rahva poole, ja nende selja tagant hakkab püssimeeste vahel tulema ülipidulikes riietes inimesi, kes astuvad pühalikul sammul mu esimese mulje järgi kõrvaloleva platsi õlletelgi poole, aga siiski mööduvad sellest. Iga püssimeestenelikut juhib medalitega ehitud ohvitser ja mitmes nelikus on paremalt teine sõjamees pruun. Samas ei suuda nelikud sammus käia, mõnes loeb üks rütmi. Osa rahvast läheb teises suunas, osa läheb kiriku teise ukse poole tagasi (arvan, et ju seal jäi veini üle), aga sealtki hakkab püssimeeste (ja ka -naiste) saatel tulema inimesi. Salkkond püssimehi koguneb ühe kohviku ette ja jääb sinna passima (arvan, et kui keegi kirikulistest soovib minna lossini otseteed, panevad neile täägid ette). Siis tuleb värvikirev seltskond, ilmselt Euroopa-välistel saadikutel on kästud tulla rahvarõivais (hiinlasel on pidulik kreemjas frentš). Tuleb ka üks roosa murumütsiga papp ja tema kõrval muldvana mutike, käterätitaoline nunnaloor peas; esiti mõtlen, et see on äkki ema Teresa, aga siis meenub, et ema Teresa on ju surnud. Ühel mehel on seljas dressipluus; imestan endamisi, et ohhoo! Eestis 61,4. kilomeetril oleva aleviku rahvarõivas ka esindatud! Korraks (kaks takti) mängib orkester, jääb siis vait (arvan, et läks kogemata vales helistikus ja nad hakkavad uuesti pihta, aga ei hakka).
Seejärel edasi linna poole ja näeme, et lossi ees on kõrgetest külalistest tekkinud saba, ilmselt kontrollitakse sisselaskmise eel pabereid. Lossi ees patseerib kaks püssimeest, täägid õieli, ja meiepoolne vahib kõiki inimesi jube kahtlustava pilguga. Küllap ta on aasta aega seda päeva oodanud ja peegli ees pilku harjutanud. Sabas võib vaadelda moodsaimat moodi paigalseisvana, üks daam näib olevat eeskuju võtnud Absolutely Fabulous'i sekretäri Bubble'i rõivastusest. Korra tuleb kohale üliuhkes mundris härrasmees, kõrge müts peas, mütsi ees R-täht, vaatab ka ise rahvast kauge, aga kahtlustava pilguga, ja läheb siis minema. Mitu kõrget tegelast räägib mobiiliga (vast midagi nagu "Arvake ära, kus ma olen!").
Linnas on kõik söömakohad peale hamburgeri"restoranide" kinni (nii erakordselt tühja Suurt uulitsat ei ole ma veel näinud), aga igal aknal on vürstiperekonna pilt. Oleks veel ühesugune, aga neid on mitu erinevat, laste arv ulatub nullist umbes viieni, koerte arv kuni kaheni (King Charles Cavalier spanjel ja West Highlandi terjer). Ema arvab, et see on ehe isikukultus. Mulle meenub Uncyclopedia tähelepanek, et siinmaal elavad maailma koledaimad inimesed, ja riigi esiperekond on üpris ilmekas näide.
Seejärel satume osava ajastuse tulemusel bussiga Kirikmäe otsa, euromajade vahele, kus valitseb veel suurem inimtühjus kui linnas nendel tänavatel, kus kõrged külalised ei kõndinud. Esimene inimene, kes vastu tuleb, on umbes kilomeetri pärast uue kunstimuuseumi ehitusplatsi ületav jooksja. Meie ees läheb üks vanahärra, aga talle tuleb ehitusplatsi tagumises otsas vastu keegi nagu töödejuhataja moodi inimene, kes autoaknast talle midagi kergelt sõimab (võimalik, et itaalia keeli) ja kätega vehib, mispeale vanamees pöörab ringi ja ka meie tuleme tuldud teed tagasi (mis tähendab parajat kiirustamist, et suure ringiga vajaliku bussi peale jõuda). Huvitav, mida ta arvates oleksime võinud ehitsplatsil teha? Kive lõhkuma hakata või? Ema on jube skeptiline, kui näib, et ka järgmine lühim tee bussipeatuseni viib üle ehitusplatsi; pean mitu korda kinnitama, et ma käin siit läbi kaks korda päevas ja siit tõesti tohib käia. (Uue kunstimuuseumi juures olin esimest korda ja linnaplaani järgi pidanuks pääsema selle tagant läbi ning vast oleksime ilusti pääsenudki, kui see paganama itaallane poleks sõimama tulnud. Platsil oli küll aed ümber, aga teede kohalt oli sõiduava ehk ühtlasi jalutusava lahti jäetud. Läbi parklahoonete ei tihka minna, need on püha tõttu ametlikult suletud.)
Aadu sild ja Vabaduse puiestee on jälle kinni, buss sõidab raudteejaamani veidi väiksema kaarega kui eelmistel nädalatel. Jaamast rongiga Arumägede südamesse W. linnakesse. Tee ja linnake on muljetavaldav, ehkki fotokast lõpevad kõik akud ja ka varupatareid on otsakorral. Ka selles linnakeses on rahu ja vaikus (arvatavasti on siinsedki elanikud naaberriikides ostlemas). Lossi torni tuulelipul istub, nokk laiali, musträstas ja trillerdab üle ümbruskonna. Lossis on ainus lahtiolev koht turismiteabepunkt, veel on seal hoovis kiltkivisillutis, vähemalt kaks muuseumi (kinni), vabaõhulava (kinni) ja pealetuult vanadekodu (uks tuulutamiseks lahti, vanainimesed hoovi peal laiali). Linnas on tore park, Eisenhoweri tänav ja vähemalt neli vabastajate/sõjakannatuste/rahvaühtsuse monumenti. Mäest vuristab motoriseeritud tooli taolise asjapuuga alla üks auväärses eas vanahärra. Jaama juures on mööbli- ja sisustuspood, kus kunstiesemete hinnaskaala alumine ots on 9,41 € (Buddha pronkspea) ja ülemine 3651 € (pronkskala). Muud põnevaimad sisustusesemed, mis tänavale paistavad, on lehmanahk, kipsist baleriinijalad (50% alla hinnatud ehk teine jalg tasuta) ja jalgpalliteemaline tugitool. Siis rongi peale ja tagasi (rongis mäluhäirega vagunisaatja, kes ei suuda meenutada, kes vaguni kümnest reisijast olid need kolm, kes tulid esimesest peatusest peale ja kelle pileteid ta on juba kontrollinud, ja et ta kontrollib meid teist korda täpselt siis, kui tahan pilti teha raudteeäärsest linnusest, mille avastasin kaardilt alles täna, olen ma ta peale suhteliselt tige). Linnas õnnestub Kõrgmetsa bussi peale sattuda ainult veerandtunnise ootamisega, ehkki on riigipüha.
Jaaniõhtuks vorst läätsekastmega (selle roa soojendamine tekitab rohkem sodi kui võiks arvata) ja juurikatega, üks kohalik vein (Elbing?) ja "Malev" algusest lõpuni.
Öösel kostab läbi lae ja seina võikaid karjeid.
No comments:
Post a Comment