P, 2918. päev: luukered jutustavad

Kaunis suvepäev: päike, soe.

Käin täna rändnäitusel. Teemaks 2007 Saksamaal Mecklenburgis Wittstocki lähedal leitud kolmekümneaastase sõja aegse Wittstocki lahingu (1636) tandri massihaua leiud. Väga põrutav.

Olen kohal umbes pool kolm; kell kolm – kui olen läbi saanud ainult sissejuhatava luuainese uusaegselt külakalmistult – alustab ringkäiku pühapäevane tasuta muuseumigiid, kes paraku on järgmised poolteist tundi sünkroonis minu kulgemisega. Oskan ise lugeda ja mitmest asjast tean rohkem kui tema, aga kõrvatroppe kaasas ei ole (ka kõrvaklapid on pakihoius kotis, võib-olla nende aktiivne mürasummutus aitaks). Ta näiteks väidab välikirurgia stendi juures, et 30-aastase sõja aegne välikirurgia oli muust kirurgiast maas, sest välikirurgid ei lugenuvat teaduslikke publikatsioone ega teadnuvat midagi haigustekitajatest. No ega nendest teadnud keegi veel kakssada aastat, aga seda giid ei tea. (Ja, nagu E pärast täpsustab, ka välikirurgiast ei teatud suurt midagi veel samad kakssada aastat, näiteks et kas mitte saagida ja haavatu sureb kindlasti gangreeni kätte või saagida ja ta jääb võib-olla ellu.) Ja musketäride (’sõjamees, kelle relv oli suur püss musket’ — A. Sch.) stendi juures patrab ta midagi uskumatut ka musketitest, aga see stend on õnneks sissemindava kapi taoline, välja eriti ei kosta, ja saal on suur ja saan kaugeneda vaikusse, millest edasi on kummagi liikumine keerukas koreograafia, et tahaks näha nagu kõike, aga üksteisest võimalikult kaugel. Näitusel on muidu rahvast vähe, vahest kümmekond.

Vitriinis on valamisjälgedega kuulid – kuulid valasid moonavoori sepad ja sõdurid ise, materjaliks muu hulgas lahinguväljalt korjatud kuulid, pliiplekk, marödööritud aknaraamid, sekka kive ja muud prahti. Valamistrehter lõigati ära ainult suurematel kuulidel, püstolites jäeti tavaliselt alles. Väljas on ka ballistikakatsete fotod (kuidas kuulid on tunginud inimkeha matkivasse ballistikageeli – kuigi vist ilma valamisotsata, mis tekitaks dum-dum-efekti – pärast raamat räägib, et ratsaväepüstolitest lasti enamasti koos valamisotsaga kuule, kusjuures üsna lähedalt ja sihtides, näiteks põlveõndlasse, millest oli luuaineses kõige rohkem läbilastud luid).

Strontsiumi- ja hapnikuisotoopide uuringu alusel selgub, et 88st maetust olid 6 Lätist. Samuti kui et Eesti oli tollal enamasti Rootsi riigi all (Saaremaa kuulus siis Taanile), pidi Rootsi väes olema tollal ka eesti üksusi – sõja algul olid Rootsi sõjaväeüksused päritolu järgi, hiljem võeti surnute asemele mujalt värvatuid (täpselt nagu juhtus Eesti Laskurkorpusega pärast Velikije Lukit, sest Venemaale mobiliseerituid ja evakueerunuid oli piiratud arv ja nendest ei olnud enam kedagi võtta). Nendest pidi väike osa tulema pärast ka Eestisse tagasi (eriti sõja alguspoolel, kui Rootsi vägi saadeti talveks koju) ja kaasa tooma elamusi suurest sõjast, kus tooni andsid tulirelvad (eelmine suur sõda oli olnud Liivi sõda, kus tulirelvi oli veel vähe). Ja huvitav, kas need seiklus-, kuulsus- ja hädalood on jõudnud ka rahvaluulesse, peale lugematute pärimuste Rootsi kuningast sõjas (Gustav II Adolf).

Ning meenutagem ka, et lahingus hakkas hukkuma rohkem sõjamehi kui suri haigustesse alles pärast raudtee leiutamist (Preisi-Prantsuse sõjas 1870–1871, pakun, mille Saksamaa võitis tänu toimivale raudteevõrgule Saksamaal ja mittetoimivale Prantsusmaal) ja, kui ma õigesti mäletan, mainib veel Bismarck, et mingis XIX saj keskpaiga sõjas (1866 Preisi-Austria?) oli vaja kogutud väge kiiresti sõjaliselt kasutada, et sõjamehed haiguste läbi liiga ruttu otsa ei saaks.

Ühest šoti noorukist on rekonstrueeritud vahakuju ja kõigi tema skeleti vigastuste tekkimine on seletatud (nt kuul õlga, hellebard pähe, nuga kõrri). Kataloogis nimetatakse seda distsipliini vigastuste geomeetriaks. Muud haigused peale selle.

Üldse on näitusel väljas nii palju teksti, et kõike lugeda ei jaksa, eriti kui mõne meetri kaugusel seletab giid mingit suht ümmargust juttu.

Kokku on mulje aga masendav: paljastub barokiajastu teine pale. Saksamaal (Püha Rooma keisririigis) oli enne kolmekümneaastast sõda 20 mln elanikku, nendest hukkus sõjas 25% (suhteliselt rohkem kui Teises maailmasõjas: enne 79,4 mln, sõjas hukkus 6,4 mln ehk 8%). Tallermaal oli piirkondi, kus hukkus (laastamine, katkud) üle 2/3 elanikest, Mecklenburgi ühes maapiirkonnas 90%. Mingist Rootsi külast läks kolmekümneaastase sõja jooksul sõtta (NB! üsna meelsasti) 215 sõdurit, esimesest 60st elas esimesed kümme aastat üle 4.

Külakalmistu skelettidest olid 80% alatoitumusega. Lahinguvälja massihauas säilinud 88 skeletist olid 11 kolmanda staadiumi süüfilisega (esimene ja teine staadium luudel ei paista). (Kokku oli umbes 25 m² suuruses hauas kolmes-neljas kihis umbes 125 luustikku, aga ekskavaatorijuht märkas kaevandis luid alles siis, kui kolmandik oli juba segamini.)

Näitus on üleval oktoobrini ja peaks olema kohustuslik kõigile ökohuvilistele, et nad näeksid autentsest luuainesest elukvaliteeti ajal, mil kogu söök oli puhas looduslik, käidi palju jala, liigutati end palju ning rõivastuti ainult ehtsasse käsitöösse ja loodusmaterjalidesse.

11. juunil tuleb muuseumis osteoloogi ettekanne, aga sinna jõudmine tähendaks, et jääks minemata keeletundi, ent vahetult enne eksamit tunde vahele jätta ei taha. [Ja ei lähegi, sest vaevalt, et ettekandes räägitaks midagi sellist, mida näituse ülipõhjalikus kataloogis ei ole.]

Muuseumist näituse kataloog ja naaberlinna arhitektuurijuht. Kassiir maadleb makseterminaliga, saabub teine kassiir, klient ei taha kaarti uuesti läbi tõmmata, ütleb, et on tõmmanud juba kolm korda.

Linn on pühapäevaselt vaikne, v.a itaaliapärane melu Leiva ja Vallikraavi uulitsa tänavakohvikutes. Kella kõrtsis saan söödud poole tunniga.