E, 2905. päev: ooper

Põllu tagaservas on täna künnivaresepoegade vannipäev.

Keerukad arvutused ja kaardiuuringud näitavad, et kaardilt tuvastatav silmapiir on töökoha aknast 7,31 km kaugusel ja mu kohalikust horisondist 8,9’ kõrgemal.

Õhtul pärast keeletundi ooper. Eesriie avaneb, lavapilt on nagu koridor, mõtlen assaraisk, jälle moodne lavastus. Kahtlustan, et lavakunstnik on sama kui kaks aastat tagasi „Parsifalis” ja aasta tagasi „La forza del destino”-s. Koor on XX saj alguse ülikondades-kostüümides, üks, usutavasti kandev naistegelane on kombinees.

Hollandlane on nahavärvi, metalse mantli ja meigi ning rõhutatud aeglase liikumisega nähtavasti efekti pärast (he is so shiny – Harriet Schulenburg), aga kahjuks töötab see efekt ainult viis minutit ja ülejäänud tund aega (I v tempo on märgatavalt aeglasem kui plaadilt kuuldud) on väga igav. Uinun mitu korda, ärgates aeg-ajalt madruste kooride peale. Saalis on palav ja umbne, tunnen, kuidas higi valgub mitmel pool: mööda külge, mööda kõrva, mööda säärt, kanna küljest talla alla jne. Saali ventilatsiooni sissevõtu lähedal teeb keegi suitsu, mitu korda. 15. reast paistab suur osa saali ja nihelemine on näha. Hollandlane esitab oma numbrid enamasti varjus, mis tähendab, et temast paistavad peamiselt hambad ja suu, paiguti ka silmad. I vaatuses midagi väga dramaatilist ka ei juhtu, ainult tutvustatakse tegelasi ja Hollandlane kurdab oma rasket saatust (ta häälel ei ole väga viga, eriti duettides, aga fortes kaob parim kantileen* ära).

* Mu kadund isal oli kaks professionaalsest muusikust lapsepõlvesõpra, kellelt ta oli kuulnud terminit kantileen, mida siis ta aeg-ajalt kontserdivaheaegadel nalja ja mulje pärast jutu sisse poetas. Isa enda aktiivne musikaalsus oli selline, et laulmisõpetaja (Alfred Karindi?) saatis ta tunni ajaks lauluklassist välja.

Ka II v algus on tuimavõitu. Vaatusevahetust markeeritakse sellega, et valgus läheb valgest (või õigemini hallist) kollakaks), ketrajate koor on lahendatud umbes nagu õmblemisklassina, kauguse tõttu ei ole hästi näha, mida nad teevad, ja esimesed kaks numbrit mööduvad hämarapärase valgustuse tõttu samuti une-eelses seisundis. Aga siis (Traft ihr das Schiff im Meere an, blutrot die Segel, schwarz der Mast?) tõmbab lõõrid lahti Senta, kes on selleks ajaks laval olnud ja ringi hiilinud tund ja veerand. Virgun ja kuni tüki lõpuni istun n-ö tooli esiserval ja tunnen end palju paremini kui need vähemalt viis inimest, kes lõpuni vastu ei pea. Ooper kestab kokku 2½ tundi järjest, noh. Sentat laulab vähetuntud Rootsi sopran, ta teeb seda palju meeldivamalt kui plaadilt tuttav (Bayreuth 1961, dir Wolfgang Sawalli) Anja S., kelle laul selles ooperi olulises numbris meenutab pigem kunstilisi karjatusi.