E, 2919. päev: ise nagu konn

Usupüha. Kavas on kohe hommikul minna konnade juurde ehk siinkandi ainsale märgalale vaatama, kas konnad on väljas. Aga hommik on külm ja pilves. Kirjutan sõnastikku, taustaks mängib plaadilt ooper. Sajab. Loen (saan Loriot’ portreeraamatu läbi, pisut loen eilse näituse kataloogi). Väikesed seedehäired.

Nii ma minekut muudkui tunni kaupa edasi lükkan, kuni kell saab pool neli ja läheb selgeks. Võtan hommikuks valmis pandud asjad kaasa. Bussis selgub, et helisalvesti jäi maha (see on tavaliselt küll seljakotis, aga jäi eilsest teiste pükste taskusse), kuigi surnud pikakarvalise hamstri taoline tuulekaitse on kaasas.

Bussisõiduplaani-robot hoiatas, et just täna (usupühal!) toimuvate teetööde tõttu ei lähe buss Suuküla keskplatsilt läbi, vaid läbi külaserva. Seal keskplatsil nimelt on vaja istuda ümber teisele bussile: normaalselt see teine buss ootab, kuni minu buss on kohal (see on nii kirjas koguni sõiduplaanis), aga sageli („sageli”, hmh!) olen eelistanud sõita viimase peatuseni enne viinamägesid, kuhu minu buss jõuab enne, sealt on vaja kõndida 50 m ühest peatusest teise. Nimelt eks minu buss sõida mööda külaserva teisi peatusi mööda kui see teine buss.

Suukülas selgub, et ei ole teetööd, külapidu hoopis.

No jälgin siis kella ja otsustan, et kui minu buss jõuab viimasesse ümberistumispeatusse pärast kl 16.43 (mil sealt sõiduplaani järgi väljub see teine buss), hakkan minema jala, sest järgmine buss selles suunas läheb kahe tunni pärast ja konnadeni on ainult 4,5 km, mis on sama palju kui teisest busside kohtumiskohast restorani Haige Juures ees, aga allamäge, mis see siis ära ei ole. (No tegelikult on 5,7 km, koos alguse ekslemisega 6,1 km; takkajärele tarkusest olnuks parem sõita restorani Haige Juures ette, sealt oleks jala mööda tasast maad „ainult” 4,3 km.)

Põldudevahelise ümberistumispeatuse juures on teeremont ja teise bussi peatuse asemel on suur auk.

Väike ekslemine, ega kuskil kirjas ole, kus peatub teine buss või kust see üldse läheb (seda, et selle peatuse asemel on auk, ümberistumisrobot ei iitsatanudki, nagu ka mitte sellest, et Maaselja äärses umbes neljas külas on kokku umbes neli teeremonti ja bussid ei suuda püsida graafikus). [Saan alles kolm nädalat hiljem teisel konnavaatamiskatsel teada, et külavahebuss jätab teetööd üldse vahele ja sõidab teisi küli mööda mitmekilomeetrise kaarega.]

Üle ehitusplatsi ei saa, lähen kõhklevil sammel mööda teejuppi, millel on silt, et eratee.

Väga vaikne, kaunid vaated.

Aga tagant paistab suur sinine pilv, mis sõidusuuna ja koduakna ilmakaare järgi (et ma seda varem ei näinud) läheneb. Seljas on mul tibutuskindel fliis, fotokotil on veekindel kate ja objektiivikotis on objektiivi jaoks varukilekott ja mitu väiksemat asja on oma pakendi sees kilekotis, aga seljakotist, kus on lahtiselt keskmine (10×50) binokkel, tuleb vihm teadaolevalt läbi ja pükstest ka ning mööda kaela krae vahele.

Nii et väike mure.

Peagi hakkab paistma ka sinise pilve all olev sinine vihmakardin, mis varjutab maastikku juba nähtaval kaugusel (10 km – olen väga lauge mäe otsas). Müristab ja ma ei taha olla äikesega suisa lagedal.

Kiirustan läbi mäepealse küla, kus üks härrasmees pügab hekki. Nagu maakohtades tavaks, tervitan, kohalikus keeles. Tema vaikib mõistmatult, siis poetab vaikselt prantsuse keeli: „Salut!”

Külast väljumisel kaugjuhtimine, kus on A. kreisilinna kalmistul mu onu haud. Alguses on vaja teada saada lähtepunkti asukoht: „kirjelda, mida sa enda ümber näed”, „kas paremal on prügikastid?” ja et teade „minu selja taga on ausammas” ei ütle suuna kohta midagi. Ega ma mäleta ühtki naaberhaudade nime.

Seedehäired ilmutavad elumärki. Mets läheneb.

Esimeste vihmapiiskade ajal pakin objektiivi kilekotti ja venitan fotokoti peale vihmakatte. Jõuan ka metsa vahele. Kohati kaunis kena kuusik.

Mu arust on kuusemets äikesevihmas parem kui lehtmets: ei saja väga läbi, võsa ja risu on metsa all vähem, puud on ühtlase kõrgusega, teisalt aga ka võrdlemisi lage ning äikse tabatud kuusk plahvatab (vähemalt mu lapsepõlves ühe ägeda äikse ajal poole kilomeetri kaugusel piksetabamuse saanud suur kuusk osaliselt plahvatas, me käisime mõni päev hiljem lahingupaika vaatamas ja nägime laialipaisatud üle meetrisi pilpaid).

Käin kolm korda metsas vihmavarjus, üks kord koos erakorralise olukorra (re: seedehäired) peaprooviga. Mõtlen, et küll on tore, et mu fliis on metsaalusega ühtesulanduvat pruuni värvi, sest mõne meetri kauguselt sõidavad madala muldvalli tagant umbes kord minutis läbi autod; üritan mitte sattuda juhtidega silmsidemesse, kuigi just hetkel, kui metsast välja astun, möödub auto.

Autodest on palju (2) Porschesid, mida paganat nad sellel väiksel metsa-maanteel teevad? (Kui just teine maantee, maailmakuulsasse külla, ei ole samuti remondis.)

Metsa lõppedes on selge, et viimast 800 meetrit külla ma nii läbida ei suuda, et jõuaksin kl 18.00 bussi peale, mis tooks mind tagasi inimasustusse, konni nägemata. Aega on siis 4 minutit. Mõtlen, kas oodata puude vahel 45 minutit, et äkki jääb vihm järele, et jõuda siis ilusti 19.00 bussile (mis sõidab teises suunas, n-ö edasi). Aga selles kohas on kuusik noor ja hõre ning arvan, et suurt vahet ei ole, kas olen puude varjus või lagedal. (Vale, vahe on umbes kaks-kolm korda.) Veel arvan, et see 45 minutit tilkuvate puude all on kole igav ja pean seisma (istuda on liiga märg) ja okste vahelt sajab nii palju läbi, et saaksin ikkagi üsna märjaks, mistõttu astun otsustavalt maanteele tagasi. Vihm, mis hetk tagasi metsast vaadatuna oli hakanud justkui nõrgenema, tiheneb taas.

Kui maantee on mäenõlval, kummal pool on äiksevihmas ohutum kõndida? – Muidugi sealpool, kus näete autosid ja nemad näevad teid (ja ärge kõndige pimedas kurvis). Samas täiesti puudeta on ehk ainult 200 m ja maanteel on plekist põrkepiire, kuigi ei tea, palju sest äiksega kasu on. (3.9.1995 jäin umbes 2000 m kõrgusel eelmäestikumatkal äikse kätte ja nägin-kuulsin, kuidas just siis, kui olin lagedal mäeseljal, lõi äike minust umbes 20 m kaugusele (välk ja nii 1/15 s pärast kohutav kärgatus), mispeale heitsin end otsemaid kõhuli ja libistasin end mööda rohtu sadakond meetrit nõlvast alla, julgemata püsti tõusta, seda kõike väga tihedas udus, äikesepilve sees, nähtavus oli umbes 10 m.)

Jõuan umbes 18.10 bussipeatusse. Seal on aga parajasti külapidu. Revideerin katuse all kaasasolevaid asju, leian need olevat üsna kuivad. Vihmakate rihmaga fotokale peale, fotokas kaenla alla, konnade juurde (kui ma juba kord konnade lähedal olen).

Sajab edasi, aeg-ajalt kuivatan laupa ja silmi, ammu jookseb vesi krae vahele. Aga muidu on enamik kere kuiv, isegi labajalad on kuivad. Kaitseala teeotsale tuleb minna läbi külapeo, saan väheke imestunud pilke, aga vihmakattel on puulehemuster väljapoole.

Konnatiik on üsna kinni kasvanud. Konni ei paista ega kosta, kostavad kirikukellad (kohe bussipeatuse taga, kell on sekundi pealt õige). Leian, et vahest ei meeldi konnadele, kui pähe või tiiki kukub puudelt solps! ja solps! raskeid tilku, mis paneb lemled lainetama, nagu hüppaks tiigis ringi kümneid konni. Konnal, kes näeb ainult liikuvaid asju, läheb silme eest kirjuks, ja ta parem kükitab kogu aeg tiigipõhjas.

Sellele tiigile peaks panema nime ja see nimi võiks olla Konla.

Pöördun tagasi. Vihm hakkab jääma üle. Tiigis, mille juures on eksitav silt, et siin elavad jäälinnud (ei ela), hüüavad teises servas nähtamatud konnad. Veel hüüab ööbik ja kägu.

Naasmisel läbi külapeo vähem (telgi ja platsiäärse maja vahel on kitsas läbikäik).

Bussis olen ainus reisija, bussjuht üritab võtta üles vestlust: (viipab paremale) „Külapidu?” – Mina: jah. – Bussijuht: „Kas te sõite seal?” (žestikuleerib söömist) – küllap selle järgi, et mu pea on läbimärg.

Tahan sõita lõpuni sillaga väikelinna (söök, kemps, bussid iga tund tagasi maja ette). Üks noorsand sõidab samuti linna, tema läheb maha restorani Haige Juures ees. Väikelinnas selgub, et terrassihooaeg ei ole veel alanud (või on Suuküla rahvapidu tõmmanud sada versta ümberringi kõik tühjaks) ja buss läheb 19.51 ja siis on järgmine alles 21.51 ja kell on nüüd umbes 19.11, mis tähendab, et plaanin minna kõndima ja vihmajärgseid vaateid pildistama.

Aga just siis, kui kavatsen ületada tänava, et ronida Maaselja kohale sillale, möödub minu eest sellise numbriga buss, mis tooks mind otse maja ette. Jooksen selle peale, inimesed lähevad sinna peale, buss ei jää pooleks tunniks seisma, vaid paneb uksed kinni, väljub. Et seega siis 18.51 buss 20 min hiljem.

Restorani Haige Juures eest tuleb eelmise bussi noorsand peale.

Suuküla külapeolt istub mu taha prantsuskeelne vanapaarike, kus prouast lähtub võimukaid olefaktoorseid järelnähte ning tema iga teine sõna (või vähemalt kord igas – igas! – tema lauses) on prantsuse itimeeste oskussõna merde, mis kõnetakistustega jututempo juures tähendab, et üks merde tuleb keskmiselt iga saja meetri kohta. Nad lähvad Vananiidus maha.

Kui õues on 18 °C, on buss muidugi kütteta ja mu seni ainult pealt märg olnud fliisist valgub vesi sissepoole läbi ehk siis kui enne oli lihtsalt märg, siis nüüd on külm ja märg. Nii et pärast koertega jalutamist soe vann ja grokk, kõik asjad mööda tuba ja radikaid kuivama.

Pildisaak on suure fotokaga 37 pilti ja väiksega pärast bussiakna-praakpiltide kustutamist 10, neist üks konnatiigi sillal tehtud selfi „Konn olen mina”.