N, 2922. päev: improbability drive

Midagi ka ekskremendihuumori huvilistele. Hommikul koeri jalutades juhtub kokku neli muidu väikest ja elu mitte häirivat tegurit:

• et olen võtnud nagist tööjope, mitte koerajalutusfliisi koos selle taskus olevate kilekottidega
• et mul on taskutes ainult üks poolpidune taskurätik
• et maja prügikastidel on lukk ja nendel kuldvõtmekese suurune võti (mida üksvahe üritasingi värvida kuldseks, aga kuldne marker tuli maha), mis suuruse tõttu ripub tavaliselt köögis nagis
• et just täna varahommikul on tegutsenud prügikastinats, kes on mõlemad kastid ka lukku vajutanund (selleks on vaja jõudu, sest lukustamiseks tuleb kaant painutada, sest tegelikult need kastid ei ole lukustamiseks ette nähtud) ning kangutades kerkib lukus luuk servast ainult nii 5 mm, millest taskurätis olevat koerasitta sisse ei pressi

Aga mul on taskus linnupähklitega kilekott, ilus läbipaistev, kallan sealt pähklid lahtiselt taskusse ja paigaldan sita koos kamalutäie liivaga kilekotti ning varjamiseks eelmainitud taskurätti ning asetan kogu krempli ettevaatlikult taskusse, kuniks üles tuppa lähme, kogu värgi läbipaistmatusse koerakilekotti pakime (koos otsemaid leha külge võtnud pähklitega) ja nagist võtme võtan. Muidugi, muidugi saan liftis seltskonda juurde, aga nüüd saan panna paki taskusse juba julgemini.