P, 2904. päev: vana Rooma

Ükspäev Kõrgmetsa maksimarketist ostetud teisest filmikarbist eluloofilm Julius Caesar. Mitmed näod on tuttavad, aga pika pingutuse peale meenuvad umbes sedavõrd obskuursed rollid nagu „oli ühes „Midsomeri mõrvas”” ja „ta oli vist Absolutely Fabulous”-i aednik” ning „meelde tuli, meelde tuli, ta oli vist „Krakenis””. Järele kontrollimine ei ütle midagi targemat, telefilminäitlejaid Wikipedias suurt ei ole, IMDb-d kaevata ei viitsi, aga teada saan, et „Krakeni” peaosaliseks kahtlustatu on hoopis sakslane ja mänginud nii Hitlerit kui ka Himmlerit. Mispeale vana mõte, et koleda ilmega meesnäitleja elu on Saksamaal veel mitu inimpõlve lihtne, leib on alati laual. Eluloopildi peaosaline on varem mänginud eluloo-telefilmis ka Jeesus Kristust ning – et komplott oleks täielik – sobib ilme poolest mängima ka Putinit.

* * *

Algab pappsekstandi keerukas justeerimine – keerukas ses mõttes, et (skaala nullpunkti seadistamiseks) vaja on näha vaba silmapiiri ja (tehishorisondi justeerimiseks, st horisondijoone märkimiseks väikepeeglile) mitme kilomeetri kaugusel samal kõrgusel olevat eset. Probleem aga selles, et aknast ei paista silmapiiri kuskilt ja kõige kaugemad rõhtsad esemed on majakatused Kõrgmetsa kivimurru ja Ilustee veetorni vahel (aga nende kõrgust ma ei tea) ning ainus aknast nähtav koht, mille kõrgus on meetri kõrgusega teada, on silla tagumine ots, aga seda ei saa horisondi seadmiseks kasutada, sest korteri enda kõrgus teada ei ole ja silmaga ei näe, kas sild on aknast kõrgemal või madalamal (umbmääraselt võttes on korteriaken 3 m kõrgemal kui sild, aga korteri kõrgus on tõesti umbmäärane, silma järgi jõest, kuni umbes 10 m täpsusega, silla kõrgus on aga teada meetri täpsusega, topograafiliselt kaardilt).

Leian, et tegin targasti, et skaala kohalekleepimisega eile ei kiirustanud, sest tänaseks olen välja mõelnud, et kui sekstanti kasutada ainult koos tehishorisondiga, saab nullpunkti seadistada ilma tegelikku horisonti teadmata. Mida teengi, sihtides nii majakatuseid kui ka Vahepõllu kohal elektriliine. Pärast on vaba horisondiga vaja märkida ainult väikepeegli horisondijoon, mille suhtes mõõdetakse hiljem kõrgused horisondist.

Kasutusjuhendis on kästud horisondijoone seadistamiseks sihtida paari kilomeetri kaugusele, et välistada suurpeegli parallaks, aga mu arust käib see rohkem pärissekstandi kohta, mille mõõtetäpsus on tänapäeval 0,25’, aga pappsekstandil on 5’ ja arvutuse järgi piisaks 100 meetrist. Aga noh, küllap on soovitus pigem selle järgi, et pikema maa peale on sama kõrgusega kohta leida lihtsam.

Teine võimalus oleks kõrvutada taevakehade (Päike, Kuu) vaadeldud kõrgusi Sun Surveyori andmetega vaatluskohas, aga kuigi need on 0,1° täpsusega (6’, peaaegu sama kui pappsekstandi 5’), ei ole teada, kas Sun Surveyor ütleb ikka kõrgusi keskpunktist ja murdumist arvestades (ilmselt, sest nt päiksetõusul ütleb olevat Päikse näivaks kõrguseks –0,8°).

* * *

Lift katki, piirame koertega jalutuskäigud kolmele korrale (nad käivad muidu, kui me mõlemad oleme kohal, viis või kuus korda). Št kõnnib trepist alla ise, aga kuni majaesiseni kuseb-situb nelja kohta, mida ma siis ohtra vandumise saatel koristan, kahes kohas on kottpime ja koristan taskulambi valgel. Lõpus leian, et ainus viis, kuidas Št, kes oskab sittuda käigu pealt, tõesti ei situ, on kui ta kiiresti jookseb, ja jooks teiselt korruselt (kuhu oleme selleks ajaks jõudnud) maja ette õnnestub kuni viimaste meetriteni enne jalutusplatsi.