Keeletunnis: eri sugude adjektiivid ja nende käänamine. Harjutus on castinguagentuur ja filmitegijad. Filmi on vaja 18-aastast sihvakat blondi lahket preilit, habemega ja musklis noorhärrat ning hobust; saavad 30-aastase lühikese brüneti kurja naise, 70-aastase kiilaka vuntsidega vanamehe ning näitlejaoskustega suure koera. Muidugi vestlusrühmadesse jagamine on alati õnnemäng: mõne inimesega on kergem, mõnega mitte, kusjuures see ei olene keeleoskusest. Nii et kuigi mulle ei valmistaks mingit raskust treida 5 minuti jooksul valmis oma 50 tegelaskuju, punnime kogu rühmaga valmis ainult 4 (neljas oli 8-aastane tüdruk, keda filmitegijad 18-aastase preilna rolli ei tahtnud; vanamehe ja koeraga läks paremini, eks ole).
Pargis on kuldnokapoeg.
* * *
Saan läbi tudengiaegse sõbra mälestused. Alguses on tekst tihedam, seal on rohkem seda, mida minagi mäletan; tean ja mäletan ka paljusid lehekülgedelt eesnime pidi läbi jalutanuid. Pärastpoole läheb lugu hõredamaks ja – vast tegelase R klassikalise ütluse „et ümbrik tühjaks ei jääks” moodi – näeb ajuti välja nagu turistijuht, mis esiteks on samu kohti sadu kordi läbinule lugeda tüütu ja teiseks tean samadest kohtadest hoopis põnevamaid lugusid (nagu et L-s oli ühe suure riigiasutuse moraalselt vananenud, aga inventari hulgas edasi olema pidanud arvutite ladu ning majade taga maastikul kivvi raiutud ja teatud valgusega paistev hirmus lõust, mis ilme poolest võis olla keskaegne ja mille olin juhuslikult leidnud loodusest, aga mitte raamatust ega internetist, isegi mitte detailsetest muististe loeteludest, või et sild K taga käis algselt lahti ja ükskord mõtlesin sellele lähenedes, et on aga tume äiksepilv silmapiiril, aga siis nägin, et ohoh, keset pilve on ülalt alla valge punktiirjoon ja ka muid teekattemärgistusi, ja kui ma seda pärast tööl rääkisin, ahastas A, et tema käis sellest sillast üle kogu kooliaja ega juhtunud nägema kordagi, et see oleks lahti, või et H surnuaia juurest läks tänav, kuhu paha aimamata keeras pühapäevasel jalgratta-lõbusõidul K, kes peagi avastas suureks õuduseks, et see tänav on muutunud kiirteeks).
Ehk siis nagu pikk ajakirjanduslugu, kus eespool on lugu tihedam ja tagant saab midagi kaotamata jätta ära tükke, kui ei mahu.
Tõlkijana ütleksid mitmeid asju teistmoodi. Mõnda asja mäletan rohkem: näiteks kuidas hr M hilines kultuuriüritusele nii, et oli alles liftis, kui juba läbi sai, aga veel kuulsusrikkam oli tema vastus küsimusele, kes majutaks peokülalisi: „Ma võtaks need kaks tüdrukut enda juurde küll, aga mul on hirmus väike… see… [siinkohal hakkas mälestuste autor äkki laginal naerma] …tuba, tähendab.” Või kuidas peol toimus loterii, millest räägiti tõsiselt, heldinult ja ka pilameeles veel pikalt, peamiselt seetõttu, et auhindu oli rohkem kui pileteid. Või kuidas igal peol selgus kodumajanduslike arvutusvalemite paikapidamatus, sest need ei arvestanud, mis koguses ja tempos hävitavad toitu näljased peokülalised.
Raamatus on tegutsenud ka toimetaja, kes on siia-sinna lisanud lugejat häirima allmärkusi nende asjade kohta, mida ta ise suutis kergesti leida või teadis, aga mitte nende kohta, mis tegelikult vajaksid selgitamist. Jälgi on ka agarast keeletoimetajast, kes on aga langenud selle eelarvamise küüsi, et loetelu olevat üks sidus lause – raamat nimelt lõpeb allikaloeteluga, kuhu ta on pealkirjade järele pannud täiesti tarbetuid komi. Vaatan, kas viimase pealkirja järele on pandud ka punkt: on küll. Hoiaksin sellisest keeletoimetajast kaugele eemale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment