Jala linna. Linnamuuseumis on kohalikus keeles kirjanduslooline ettekanne ajaloolisest eeslinnast (kus üks enim kirjandusse sattunud motiive oli koerasita korjamine kindavabrikule). Muuseumi keldrisaalis on ainus valgusallikas projektor; tõstetakse ringi, muuseumi lastetuppa, kus kuulajad kükitavad taburettidel ja esineja selja taga on palju igast huvitavat kola.
Kella 12 paiku hakkab rahvas nihelema, siis lõpeb ja inimesed saavad tormata sööma.
Muuseumis on sama eeslinna näitus. Moodne, esemed väljas siltideta, kirjalikud seletused on raamatus või saab neid kuulata kuuldetorudest – nagu ei oskaks muuseumikülastaja ise enda tempos lugeda.
Seejärel söömas McDonaldsis ja bussiga tagasi.
Maja ees on politseiauto ja kaks tuletõrjeautot (suur kustutusauto ja väike furgoon), tuletõrjujad istuvad lillekastidel, kõik on kärtsahaisu täis, eeskoda märg, lift mudane. Märkame, et meie korrusel muda ei ole ja trepi vahelt paistab, et alumisel korrusel ka mitte. Kohe seejärel, kui koeri alla jalutama tassime ja üles tuleme, kuuleme elevil supinaabrilt, kuidas tervelt tund aega käis majas suur action.
* * *
Õhtul lendab aknast mööda vareseparv (nii viis-seitse lindu), üks vares tuleb istub saare peale, vaatab aknasse meie poole, tervitab vaikselt „kraaks!” ja lendab edasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment