Hommikul poest rõdule lilled, siis eluloofilm Grzimekist, II pool (mõneti pingutav).
Päevast enamik kulub aga voltimisele-kleepimisele: valmib maailma enimmüüdud sekstant, papist, aga 5’ täpsusega.
Sekstandihuvi on muidugi sellest, et rahuldada uudishimu: kuidas sai sekstandiga mõõta taevakeha kõrgust kõikuvalt laevalaelt alla kaareminuti täpsusega? (1 kaareminut = 1 meremiil.) Normaalse nägemisteravusega näeb samuti 1’ täpsusega, aga mitte lengerdaval laeval optikaseadmesse vaadates, arvasin. Lahendust teoreetiliselt välja mõelda ei suutnud, vaja oli praktilist katset (nagu mõni aasta tagasi kiviheitemasina töötava mudeliga teadasaamiseks, mis oli sellise masina eelis, mille vastukaal koogu otsas kiikus, selle ees, kus oli koogu küljes jäigalt kinni).
No aga sekstandi teoreetilise leiutaja Isaac Newtoni mõte oli geniaalne: et sekstandis nähtav pilt oleneb ainult peeglite vahelisest nurgast, st nurgast peeglitasandite vahel, aga mitte peeglite endi asukohast nendel tasanditel või üles-allasuunas üldse. Nimelt on silmapiir ja taevakehad vaatluskoha suhtes nii kaugel, et sekstandis nähtav pilt parallaksi mõjul ei muutu – ehk silmapiirile toodud taevakeha jääb sekstandis paigale olenemata sellest, kui palju sekstant väriseb, võngub või rappub. Geniaalne!
Õhtul vallakeskuses restoran. Kõik on väga tore, kuni mul on pärast vaja joonlauda, mis tavaliselt on kirjutuslaual. E koristas mu Eestis-käigu ajal lauda ja langetan kahtlusevarju talle.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment