R, 2923. päev: tegelik pale

Vares jalutab bussipeatuse vastas platsil, asjatab pisut põõsa all, lendab siis, juust nokas, metsa poole.

Päeval telefonist feisspukki vaadates näen seal, et muidu üsna mõistlik inimene kirjutab pagulaste teemal. Mõistan, et see pidi ilmselt olema nali, aga ei ole nali mitte. Seda on laikinud 7 või 8 inimest, loen läbi ja jätan nimed meelde; isiklikult tuttavaid ei ole ja sellistega tuttav olla ka ei taha ning kui keegi neist peaks sõbraks tahtma hakata, mõtlen siis kaks korda järele. Muu hulgas arvab, et kui Eestis ükski erakond end natsideks ei nimeta, siis Riigikogus natse ei ole – sama loogika järgi on Põhja-Koreas demokraatia. Haun teisaldamist tuttavate kilda, aga seda ma telefonist teha ei saa. Pärast kodus siiski leebun, sest on loobunud jura ajamisest.

Pesen põrandat ja sõidan siis lennujaama E-le vastu.

Arutelu imelise 114. bussi üle, millest on see, et see sõidab lennujaama, umbes nagu kohalike saladus, sest linn seda ei reklaami (sest see ei ole linnaliin) ja silte kuskil väga suurelt ka ei ole. Aga see sõidab lennujaama raudteejaama juurest otseimat teed pidi, mööda üsna väikesi tänavaid, mis ei ole kunagi ummikus, nii et korterist saab lennujaama sedapidi poole tunniga. 16. buss (mis on linnaliin, eks ju) teeb väikese ekskursiooni mööda vaatamisväärsusi ja sõidab kauem, ummikute ajal kohe väga palju kauem.