Käin kohalikus fotopoes luurel. Peale selle, et selle fassaadil on majakorruse kõrgune pankrotis firma reklaam (huvitav, kes kellele maksab), on see kuuest juba kinni. Luuretulemus on negatiivne.
Keelekursusel saan õpilaspileti – ühe kantseleist ja teise annab õpetaja. Ilma õpilaspiletita majja sisse ei lasta, mul oli senini ajutine, käsitsi kirjutatud.
Et kantselei pannakse pool tundi enne tunni algust kinni ja varem sisse ei lasta, kõnnin vaatan ümbruskonda, näiteks Kirikmäe keskparki. Sellest tuleb jalutuskäik vihmahämarikus: suurt midagi ei näe (pime, paksus pilves), märg, külm. Pärast saan E-lt teada, et söökla on sel ajal lahti (arvasin, et pannakse poolest kinni).
Eelmine kolmap puudusin, täna on mõningane üllatus, et eelmine tund võeti uus teema edasi(imperatiiv). Seda etendatakse võimlemisjuhistega, mis on kolmes fassongis, mitme harjutusega, viimane on kuulamisharjutus „tee järele”. Ei tee.
Vihm on pärast järel, aga jube pime ja külm on edasi. Sean end mõnusasti bussipeatuses seina varju, et vähemalt tuule eest on varjus (bussini on aega, ütleb tabloo, 12 minutit), aga siis saabub noorpaar ja paneb suitsud ette. Siinmaal on bussipeatuse putkas suitsetamine juurdunud komme, Soomes lintšitaks selle eest ära või kutsutaks politsei. Mis on ka õige, mõelge pisut järele.
Ükspäev õnnestus uuem, EMT-mobiil ühendada arvutiga, tõstsin sellesse paar ooperit. Kõik läheb kenasti ja külma pimedat märga sügisööd leevendades, kuni minutisel jalutuskäigul enda bussipeatusest majaukseni, umbes nagu lemmiklaulja parima plaadistuse tähtsaima aaria keskel arvab Sony, et heli on liiga vali. Algul arvan äkilise vaigistuse peale, et kõvaklapi juhe on tulnud lahti, aga siis selgub, et Sony ei tea, mis on ooper ja et inime jaksab ooperifortet laulda ainult mõne minuti, just aaria jagu korraga.
Täna ilmus MH17 aruanne. Õhtuks on selle pdf telefonis ja kohe juba loen. Kole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment