Teist korda näitusel (mis on lahti eelviimast nädalat). Seekord vaatan loomulikus suuruses vineerkujude küljes rippuvaid silte (neid kataloogis ei ole): konkreetse isiku päritolu, vanus, pikkus, lapsepõlve ja täiskasvanuea tervisehädad, surmapõhjus.
E ei ole varem näinud juurteni kulunud hambaid: nende omanikud olid „tervislikul” leiva- ja kördidieedil. Silt jätab ütlemata, et leiba ja körti tehti mitte niisama jämedast jahust, vaid pehmest kivist veskikivil jahvatatud jämedast jahust, mis sisaldas ka üsna palju veskikivi ennast, sellest siis hammaste ränk kulumine.
Siis käime apteegis, kus on palju rahvast ja raske öelda, mis on päris ravim ja mille tegelikuks toimeaineks kuum vesi. Apteegi ees on pronksist linnamakett, asukoha plats heledaks kulunud. Olen unustanud fotoka koju, pildistan uuema telefoniga.
Siis käin plaadipoes. See on ümber korraldatud ja ooperitega on juhtunud suur ikaldus. Kui kella vaatan, on kokkulepitud kohtumiseni aega 2 minutit. Mul fotoriiul veel vaatamata: huviväärne objektiiv on olemas, vägagi huviväärse hinnaga. Elektroonikakaubamajal on uus kavatis, väljasaamiseks ei ole enam vaja trügida kitsast kassakäigust.
Kella kõrtsil on remonditavalt vanalt hoonelt võetud ümbert aed. Uues hoones on sügisene kopitushais. Ettekandja ütleb, et hea, et nüüd tulite, tund aega tagasi oli järjekord. Praegu peaks meil olema 98. kord. Mu šnitsel on kõvavõitu ja kartulid nätskevõitu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment