Lufthansaga ja üle Frankfurdi. Frankfurdis on pikk astumine maa all, aga edasi soolakringel. Värav on väga pika Lufthansa-haru kõige viimases otsas, vahepeal on väravatesse pargitud mitu hiidlennukit A380. Mingi teine lennufirma (British Airways või Air France) pani reklaami pärast kohe pärast esimese A380 saamist selle lendama väga lühikesele liinile Pariisi ja Londoni vahel; no A380 Tallinnasse oleks lahe, aga see ei mahu sinna vist ära. Ei olegi, pannakse bussi peale ja kärutatakse kaugele platsi peale.
Satun pingile ootama kaks kohta eemale ühest arvutiga klõbistavast härrast, kes on kuidagi tuttava näoga, aga ei tule meelde, kes või mis. Lennukibussis satub ta seisma minu taha ja teen aknast välja vahtides näo, et olen sakslane ja ei saa eesti keelest aru (sakslaseks olemist on mängida kerge, sest jope on marki Jack Wolfskin, millesse rõivastub kogu Saksamaa). Selgub, et see tuttavavõitu näoga härra on ajakirjanik – mõelge, kui vähe ma tean Eesti ajakirjanikke nägupidi! –, ta sõidab ühelt ürituselt teisele ja, teatab ta oma reisikaaslasele sügava kurva ohkega, peab eelmisest sõidust „kirjutama Eesti lugejale ka lõbusa loo”. Tema reisiseltsiline, jutu järgi arvates ammune tuttav või kolleeg, aga nüüd riigiametnik, tuleb mingilt suuremalt koosolekult ja nimetab kõiki eesnimesid pidi. Nad satuvad istuma minuga samasse ritta, ajakirjanik üle vahekäigu, ja reisi ajal klõbistab ta edasi väga süvenenult ja nii tõsise ilmega, et sellest saabki tulla ainult lõbus lugu. („Huumoris ei ole midagi juhuslikku.” — Loriot)
Alles umbes kolm nädalat hiljem näen sama nägu kuskil pildil ja saan teada, et see oli ühe suure ajalehe väga tuntud ajakirjanik. Mul on olemas isegi ta kirjutatud raamat, oleksin teadnud, et näen, võtnuks kaasa, küsinuks autogrammi.
Aga siis tuleb õhtul kooli kokkutulek, millest edasi tagasilennu loos.
Satun pingile ootama kaks kohta eemale ühest arvutiga klõbistavast härrast, kes on kuidagi tuttava näoga, aga ei tule meelde, kes või mis. Lennukibussis satub ta seisma minu taha ja teen aknast välja vahtides näo, et olen sakslane ja ei saa eesti keelest aru (sakslaseks olemist on mängida kerge, sest jope on marki Jack Wolfskin, millesse rõivastub kogu Saksamaa). Selgub, et see tuttavavõitu näoga härra on ajakirjanik – mõelge, kui vähe ma tean Eesti ajakirjanikke nägupidi! –, ta sõidab ühelt ürituselt teisele ja, teatab ta oma reisikaaslasele sügava kurva ohkega, peab eelmisest sõidust „kirjutama Eesti lugejale ka lõbusa loo”. Tema reisiseltsiline, jutu järgi arvates ammune tuttav või kolleeg, aga nüüd riigiametnik, tuleb mingilt suuremalt koosolekult ja nimetab kõiki eesnimesid pidi. Nad satuvad istuma minuga samasse ritta, ajakirjanik üle vahekäigu, ja reisi ajal klõbistab ta edasi väga süvenenult ja nii tõsise ilmega, et sellest saabki tulla ainult lõbus lugu. („Huumoris ei ole midagi juhuslikku.” — Loriot)
Alles umbes kolm nädalat hiljem näen sama nägu kuskil pildil ja saan teada, et see oli ühe suure ajalehe väga tuntud ajakirjanik. Mul on olemas isegi ta kirjutatud raamat, oleksin teadnud, et näen, võtnuks kaasa, küsinuks autogrammi.
Aga siis tuleb õhtul kooli kokkutulek, millest edasi tagasilennu loos.
No comments:
Post a Comment