Köidan: õmblen 3. pakki. On olnud pressi all liiga tihedalt ja niit on jämedam: tulemus on, et kaptaalpael on liiga tihedalt, ei jää sirgelt. Traditsiooniliselt vormitakse paberipakk valmis haamerdades ja lõigates vabad servad sirgeks, aga ajakirjadega seda teha ei saa. (Jätan pärast õmblemist paki paariks nädalaks pressi vahele.)
Seekord olen märkinud õmbluskohad käealuse paberi servale. Keskmised kolm õmblust tulevad ajakirjanumbriti vaheldumisi üles ja alla (umbes 1 cm kaugusele), õmbluste rida jääb pärast seljal ilus sirge, alumine ja ülemine õmblus tulevad kaks alla, kaks üles jne.
Väikesed vaidlused niidi olemuse üle. Mina ütlen niit ja tamsa, E ütleb mingeid peenemaid õmblustermineid, mis lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mulinee mitte.
Kohaleõmblemisel peab pakk olema üle lauaserva ning muidugi kukub see eelviimase poogna õmblemise lõpus maha. Kõik jääb terveks*, v.a viimase ajakirjanumbri kaaned jäävad paela külge (sest need on sinna liimitud), kaaned rebenevad, klambrid koos sisuga eralduvad. Tuleb kaaned parandada (mul on selleks õhuke eriteip), sisu hoiab kohal õmblus.
* Paar kuud tagasi kukkus riiulist kivipõrandale maha anemomeeter ja tiivikuraam tuli pisut lahti. Surusin selle kohale, aga pillasin anemomeetri uuesti maha, jälle kivipõrandale, nii et tiivikusõlm tuli anemomeetrist välja tükkis täiega. Uurisin, kuidas see töötab (tiiviku sees on magnet!), liimisin kokku ja surusin uuesti kohale. Töötab jälle.
* * *
Ilus sügispäev, päike paistab.
Mets ja seened.
Leian kaks ja E leiab kolm puravikku, kokku 245 g.
Korjake ainult neid seeni, mida hästi tunnete, ähvardas vana seeneraamat. Mina just ei korja, sest kipun tundma peamiselt kärbseseeni (mida metsa all on vähemalt nelja sorti, punasest valgeni ja vbl ka panter- ja roheline; räägin, kuidas mõni aasta tagasi esivanemate metsas nähtud seen oli mitte rohe- ega panter-, vaid hoopis Amanita regalia). Mõni seen on selgesti puravik, aga veidra punaka jumega; ainus siinne raamat, kus on seeni (täpsemalt mõni seen), ütleb liiginimetuseks Boletus diabolicus ja paneb juurde pealuu. Veel näen langenud tammelehe all oranži mummu (putukate, täpsemini tamme-pahkvaablase ja tamme veider sümbioos), mida olen varem näinud ainult raamatus ja mida E ei ole näinud üldse
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment