Kes käskis eile vastu ööd lugeda MH17 aruannet: 65. leheküljeni jõudnuna nägin unes, kuidas otsisin raamatupoode, kus müüdaks raamatut B777-st, aga ega keegi enam raamatuid osta, raamatupoed olid kadunud ja nendes, mis olid veel alles, oli raamatuid nii umbes paar riiulitäit, mujal oli näiteks sohvabaar ja jalgrattaparkla. Aga edasi läheb aina hullemaks, sest tänase päeva lõpuks olen jõudnud 105. leheküljeni ning lennukitükid ja raketifragmendid tantsivad silme ees ka ärkvel. Ühtlasi olen kindel, et kõik poliitikud, kes aruannet on materdanud (viipab käega idakaarde), ei ole seda ise lugenud, näiteks väide, et aruandes ei olevat kasutatud satelliidifotosid, on vale: kasutati (aga autentseid, mitte toimetatuid) ja saadi teada, et rususid esimestel päevadel liigutati (mitte tingimata paha pärast, vaid näiteks juurde- või läbipääsuks või normaalseks külaeluks). Või et ei kasutatud kõiki andmeid, mis olevat neil olemas – jah, aga mis parata, kui samune riik neid ei andnud (nt oma primaarradari toorandmeid – väites, et välismaa kohta ta seda ei säilita, kuigi see ei ole see, mida nõuab ICAO, ja ega ICAO-le sellist omapäist tegevust teatatud ka ei ole).
Unustan hommikul siinmaise telefoni aku vahetada; päeval see heliseb, aga enne kui jõuan vastata, kõne lõpeb – teisel pool otsas hakkab tavaliselt kahe helina järel rääkima tõre prantsuse tädi, et numbrit ei saa kätte; oleksin ka ise kärsitu ja tõre, kui peaksin töötama mobiilifirmas Pasadoobel. Number oli tundmatu, seega on vastamata kõne tundmatult numbrilt, tagasi helistada ei saa. Seepeale tuleb mobiili ekraanile kuri kiri, et akut on järel 15%, kas laeme … 9% … 5% … Android is shutting down. Ja edasi on rahulik.
Keeletunnis on üleval sporditeema. Algul kõik kinnitavad, et teevad sporti, mida keegi muidugi ei usu, kuni tuleb kursuse vanim osaline, kes ütleb ausalt, et ta sporti ei tee. Kui jutujärg jõuab teemani, mis spordiala oleme harrastanud varem, võin öelda mitte mingisuguse tõemoonutuseta, et olen varem rulluisutanud. Praeguseks spordiharrastuseks väidan mitmetunnised fotomatkad, mis tänavu toimus viimati 20. septembril.
Midsomer: käsil on 3. hooaja 4. osa Death of a Stranger, kus inglise näitlejatest teisikutena on kohtunud meie endine Brasiilia naaber, luurespetsialist Eerik-N., Rakvere Teatri näitleja Indrek S., minu alma mater’i kahe professori hübriid, Saamuel Pliuhkami õde ja kantsler Otto von Bismarck. Surm saabub Land Roveriga (edetabelit juhib praegu Fiat), esimest korda jalgrattur ei hukkugi, esimest korda saab härra Barnaby telefonikõne, mis pääsab teda proua kokanduskatsetest (ja kohe, isegi lauda istumata).
TÜRa raamatupoodi on tulnud uusi ostmisväärseid vanaraamatuid, näiteks HCL Mägiste tõlge (ma selle 1962. a originaali näinud ei ole) ja J. V. Veski mälestused. (Kui õigesti mäletan, pakkus ennist nimetatud KuMu-ainelise lühendi omal ajal Mart Juur.)
Külm, põhjaosariikides sadanuvat täna juba lund.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment