Muidu olen nagu terve, aga lõuna paiku läheb nina täiesti kinni ja tunne on, nagu hakkavad ilmnema hapnikuvaeguse tundemärgid (tegelikult on selleni veel palju maad), näiteks kaob jälle täiesti isu. Kangelaslikult jõuan lõunasöögilauani, edasi ka pisut songin salatis, aga siis enam ei jaksa ja suundun apteeki rohu järele.
Päeval on hakanud sulatama (muidu on olmud pühapäevast saati lumi maas ja pidev külm, rõdul külmus koerasöök ära), on külm ja niiske, nagu oleks palju külmem kui hommikul, mul on vist jälle väike palavik, nii et jaama apteegist naastes läbin jaama peldiku, millest väljudes (pissuaari ja rahamakseleti vahel) kohtan sisenemas endist töökaaslast, arvutiguru C-d, kes märkab mind esimesena ja tervitab kõlaval häälel – lahe koht, muidugi.
Nohurohi on karbi sildi järgi 100% öko, aga see mind ei morjenda, sest uurin pakendi infolehelt, mis on selle toimeained, neli eeterlikku õli on, ja eeterlike õlide LD50 (suukaudne, rott) on üldiselt kaks-kolm-neli korda kõvem kui etanoolil ja heal juhul midagi isopropanooli kanti. Väikene guugeldus leiab neljast eeterlikust õlist esimese ohutuskaardi, kus on ohtlikke koostisaineid kümme (eeterlik õli on ainete segu, eks ole), neist kõige karmimate kõvimad ohuklassid on Asp. Tox. 1 (mille ohulause on H304: Allaneelamisel või hingamisteedesse sattumisel võib olla surmav – nohupihuse jaoks väga asjakohane, kas pole!) ja Aquatic Chronic 2 (H411: Mürgine veeorganismidele, pikaajaline toime).
Aga toimib, nina läheb lahti, saan jälle hingata, kõht läheb tühjaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment