Eile arutasime, mis kell on sünnis hakata müristama lööktrelliga, et kl 7 on liiga vara. Ma pakkusin kl 9. E pakkus, et ½ 9. (Sellest on just järgmises vallaajakirjas: argipäeviti tohib kl 7.30–22, laupäeviti kl 8–18, pühapäeviti ja riigipühiti ei tohi.) Alustan siis kl 8.40 ja augud on valmis kl 8.50. Üldiselt on tellis pehmem materjal kui betoon ja teiseks ei tea ma täpselt, kui paks on tubadevaheline sein. Laupäeval tuli vanade tüüblite väljakiskumisel august tellisetolmu, mispärast ma seda suure hurraaga puurima hakkasingi, aga kõige sügavamale läks puur 3 cm, peamiselt seinast olevast kipskrohvist läbi, aga telliseni eriti ei jõudnud. Ühes kohas algas kõvadus kohe värvi alt.
Seega siis nikerdasin hommikul vetsupaberirulli torust puurimistolmu kogumise trehtri (et tolm kukuks kilekotti ja mitte teleka taha), õigel ajal siis suuline selgitus ja ette vabanduse palumine loomadelt, kurdistavad kõrvaklapid pähe ja puur kätte. Esimesesse auku kukkus puur lõpuks padrunini sisse, vaatasin, ega valgust ei paista, ja käisin teiselt poolt vaatamas, ega puur ole läbi tulnud nagu vanematekodus naabri köögiseinal olnud maali kandnud kruvi. (Ah, see kruvi oli iga kord jutuks, kui naabrid liiga palju lärmasid. Et üksainus tugev hoop haamriga vastu seda kruviotsa ja naabrite maal on seinalt maas ning kisal kohe lõpp.) Ei olnud läbi tulnud ja meenus, et seina tellised on õõnestellised. Seega kahtlustan, et telliste peal on mingi paar cm jube kõva kiht (betoon?!), siis tuleb mõni cm tellist ja siis tuleb telliseõõs (aga ma ei tea, kas tellis on kitsaste õõntega nagu veneaegne õõnestellis või ühe suure õõnega nagu inglise tellis), nii et kui veel paari auku oli puur jälle jubakaga sisse kukkunud ja ühes kõmises vastu õõne vastaskülg, puurisin pehmemat osa (tellis) ettevaatlikumalt.
Siis vahetasin köögikraani soojaveekraani nupu: olin laupäeval ostnud mängimiseks ½” kraaniventiili koos nupuga (ma ei mäletanud, kuidas käib ventiil lahti ja nupp ära; parem on mängida sellega kuivalt – sõna otseses mõttes) ja eile õhtul selgus, et nupu saab ära ventiili ennast välja keeramata, st korteri vett ei pea kraaninupu vahetamiseks sulgema. Suured tellitavad tangid on olemas, ma ei mäleta, milleks need ostsin, hiljem oleme neid kasutanud pähklitangidena.
Seepeale kolasin kolakambris laua all hästi ärapandud asjade seas, otsides seal võib-olla olevat uut dušisegistit ja leidsin peale selle juhuslikult ka käristivõtmekomplekti, kus oli ka Torx-võtme ots. Seega kruvisin ka riiulikanduri seina. Nali muidugi selles, et uus ülemine riiul on ilusti loodis ja alumise riiuli all suur kuvar ka, aga vahepeal vana alumine riiul, mis pandud silma järgi, ei ole. Kolmandaks selgub, et kuigi uute veearvestitega pandi korterisse ka uued vee sulgemise ventiilid, on need tavalise käsirattaga, mitte kuulkraanid, mis tähendab, et nende keeramiseks peab pugema sügavale köögivalamu alla. Aga ma tahan kindlasti proovida, kui hästi saab nendega sulgeda korterist vee. Köögisegisti on ka na vanaaegne, kraaninupu vahetamisel nägin, kuidas sinna sisse oli sadestunud ligi poole sajandi jagu metallipuru.
Seda kirjutades tuleb mõte, et äkki õnnestub kergem variant, vahetada lihtsalt dušisegisti kuumaveeventiil, ei pea segistit seinast võtmagi. Aga selleks on vaja ventiilipesa freesi, mida mul ei ole. (Vana ventiil on katlakivi nii täis, et ei käi enam lahti.)
* * *
Õhtul siseneb minu ees sama peen vanadaam, kes paar nädalat tagasi oli hullnaabril külas just ajal, mil meil uks soditi. Jälgin hoolega, ega tal markerit käes ole.
* * *
Täna saab 30 aastat Esimesest Sõltumatust Noortefoorumist. Fotol on meie kooli esindus äratuntavasti kõik peal ja (istusime üsna ees, fotolt selgub, et suisa 3. reas).
* * *
Juhtun FB-s vihjama, et inimene, kelle reklaamüritust vana tuttav reklaamib, on inimese enda jutu järgi šarlatan. Sest ma ei tea, kustkohast on võetud romantiline käsitlus eesti rahvameditsiini imelisusest, kui seda kaks sajandit tagasi, mil see oli veel täiesti autentne, dokumenteerinud õpetlased tõdesid asja väga halba seisu (nt „Terwisse katekismuse ramat” aastast 1816 nendib sissejuhatuses, et ainus asi, mida ajakohane meditsiin saarlaste tervishoius ei parandaks, oli nakkushaigete kohtlemine, sest neid lihtsalt kardeti ja välditi kontakti). Aga noh, võib-olla on jutuks hoopis mingi uus ja hilisem rahvameditsiin, nagu ka paljud iidsete pähe pakutavad rahvakombed ja -pärimused ja -luule ja -toidud on ärkamis- või veel hilisemast ajast, rääkimata „traditsioonilisest Hiina meditsiinist”, mille mõtles välja Mao Tse Tung 1950. aastatel, joogast kui võimlemisest („aga see on ju tavaline võimlemine!” – joogatreenerist klassiõde kokkutulekul), mille mõtles välja üks Indias elanud ameerika proua 1940. aastate lõpus, ja tervendamisest käsi lehvitades, mille mõtles välja üks jaapanlane 1920. aastatel.
Ilmselt mõistad, kallis lugeja, ilma ettekujutust liigselt pingutamata, mis edasi juhtus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment