T, 4088. päev: vanad pildid

Tahan hommikul salvestada rõdult hommikuhääli – aga helisalvesti teatab kaht asja: et aku on peaaegu tühi ja mälu on täis. Ei või olla, et mälu on täis: faile on ainult 29, ainult mõnisada MB (384 MB, selgub pärast), salvestil on mälu 32 GB. (See salvesti salvestab mälukaardile ainult mp3-vormingut, muid salvestab ainult mällu.) Ühendan salvesti arvutiga ja vaatan. Selgub, et 18. skp on kotis olnud salvesti hakanud miskipärast salvestama ja täitnud kogu mälumahu (1 tund = u 1 GB). Kellaaja järgi millalgi, kui käisin prillipoes ja tulin sealt trammi ja kahe bussiga koju (üks buss viis peatuse mööda, teine tõi tagasi) ning käisin poes ja tulin jaama kaudu koju. Korraks mõtlen, aga faile kuulama ei hakka, kustutan kogu täiega ära.

Ka täna juhtun alustama lillekastmist rõdul just samal ajal, mil altnaaber hommikul kolmandat korda suitsetamist. Praktiliselt piirab kiiret tegutsemist, et kastekann on rõdul laua all ja tühi, kõigepealt peab tooma vannitoast vett. Strateegiline veevaru – 5 l paak – seisab muidu vannitoas; täis kastekannu ei saa hoida rõdul (linnud upuvad sisse) ega toas (läheb kogemata ümber), aga toas saab hoida strateegilist veevaru, millest saab kiiresti täita kastekannu.

* * *

Üldiselt skannin juba paar nädalat äia negatiive, kus on põnevaid peresündmusi aastatest 1981–1985 (ämma sõnutsi ei ole ta esimeselt 9 negatiivilt skannitud fotodest mitmeid varem näinud). Nende ajastamine on põnev detektiivitöö: kes istub laua otsas lillede taga? Mis on inimestel seljas ja peas, mis margid on laual? Mis võib olla aasta, kui seinal on kalender, kus 1. detsember on kolmapäev? Mis võib olla aasta ja kuu, kui seinal on kalender, kus 23. päev on pühapäev ja kahel inimesel on peas läkiläki?

Paigutamine on lihtsam, teen juba tapeedi järgi vahet, kas foto on võetud äia venna või õe juures (elasid teineteise kõrval sama kavatisega majades).

Negatiive on u 20 ja korjatud kokku Minigrip-kilekotti; need on varem olnud kapis või sahtlis ilmselt lahtiselt; mõni on keritud rulli mitmekaupa, seni skannitutest on kaks pooleks ja lõpp kotis kuskil mujal.

Venemaal toodetud 35 mm fotofilm oli Kodaki formaadis nr 135 (165 cm pikk, 36 kaadrit), aga negatiivil ei ole kunagi rohkem kui 34 kaadrit (olenevalt sellest, kuidas panna film kaamerasse, võis filmile mahtuda ka 38 kaadrit; 39 kdr jaoks pidanuks filmi laadima pimikus). Põnev, et oletatavalt Zenitiga võetud kaadrid on pikemad ja laiemad kui standardi 36 × 24 mm: pigem 36,5 × 24,4 mm. Skannitud negatiivid keeran paberisse ja ladustan pappkarpi. Vanasti olid olemas negatiivikarbid, tänapäeval enam mitte, praegu eeldavad kõik negatiivisäilitussüsteemid, et negatiiv on sirgete lamedate ribadena, mis tähendab, et negatiiv lõigatakse juppideks kohe ilmutuse järel, pärast sirgena kuivamist, sest rullis hoiustatud negatiivi enam sirgeks ei saa ja emulsioon või isegi põhimik võib praguneda, eriti kui see on 60 a vana nitrotselluloospõhimik – mu kogemuse järgi ilmus polüatsetaadist põhimikuga film N. Liidu harrastajateni 1960. aastatel; see ei põlenud ja oli rebimiskindel, kuigi enda kogemusest tean, et veidi paksemal põhimikul Svema film ei rebenenud, kuid õhem Tasma film küll.

Ja mis leian kotist täna? — Nitrotselluloospõhimikul negatiivi, millel 1. mai rongkäik Peterburis Kunstkamera ees 1960. aastate algul. [Tagapool on ühel fotol seinal kalender: 1962.]

* * *

Täna 49 aastat tagasi lõppes Apollo 11 lend; selle auks asun kokku kleepima Saturn V 1 : 96 pabermudelit. (Mul on Eesti-kodus Apollo Kuu-mooduli umbes samas mõõtkavas Metal Earthi metallmudel.)

Ssa juudas… Pool tundi üritan aru saada, mis järjekorras pulgad kokku käivad. Meeskonna- ja teenindusmooduli (CSM) kokkupanek kestab sirgelt kaks tundi, Saturn V I astmest (S-IC) valmib järgmise paari tunniga peaagu ainult alaosa (kütusepaak ja mootoritoed, ilma mootoriteta; peaaegu ses mõttes, et selle poole neljast seesmisest tugirõngast saab kohale ainult kaks).

Saab teada, et PVA-liim märgab printeripaberit, mis hakkab venima ja kuigi pärast kuivades tõmbub uuesti kokku, võib tekkida n-ö tsirkusetelgi efekt (pind tõmbub pingule ümber all oleva toe, tugi jääb läbi pinna näha). Geelsuperliim (Tesa, mitte Loctite) kleebib kartongi ja paberit kokku halvasti, vedelsuperliim üldse mitte, aga kui sellega immutan kihilisest papist osa, et kihid laiali ei hargneks, läheb seda mööda ja see imendub paberisse, jättes tumeda laigu (PVA-liim õnneks nii ei tee). Paber ja kartong venivad püdela PVA-liimiga erinevalt, nii et suuremad kartongile liimitud osad mängivad kuivades.

PDF-failides oli Apollo 11 teist värvi osade erifail; algul märgin Saturn V astmete kokkupanekujuhenditele, mis osad tuleb asendada, aga mul on ka plaaditäis Apollo 11 fotosid, sealt saab täpselt teada, et näiteks asendusfailis on Apollo 11 mootorivoolundite muster vale. Ja et teada saada, mis pool peab olema S-IC oksüdandipaagi hilise täitmise-tühjendamise ava, uurin läbi neli raamatut (Haynes Apollo 11, Haynes Saturn V, Saturn V Flight Manual, NASA Apollo Spacecraft Command and Service Module News Reference – ennemuiste uurisid ajakirjanikud põhjalikult, millest räägivad-kirjutavad, mitte ei kopinud Twitterit; uuriva ja kõmuajakirjanduse konfliktist rääkis sarja From the Earth to the Moon Apollo 13 jagu), aga üheski ei ole öeldud, mis pool. Loogiline mõistus ütleb, et põhja (torni) pool (nagu esti arvasin olevat ka meeskonnamooduli luuk ja aknad, aga eksisin, need olid ida poole), ja fotodelt näeb, et torni pool oli kvadrant II. S-IC külgedele, mootorivoolundite vahele, oli märgitud kvadrant Rooma numbriga (I, II, III, IIII); mootorivoolunditel olid stabilisaatoritel tähed A, B, C, D; ja peale selle olid S-IC viis F-1 mootorit nummerdatud, aga kuidas kõik need kolm kokku käivad, seda ei tea. Esimesed kaks saab teada fotodelt ja viimane leidub lõpuks raamatu NASA Saturn V Press Information Pack esikaanelt.

Kõigele lisaks prindib mu printer helehalli asemel miskipärast triibulist roosat, nii et ma ei teagi, mida kaunistada Apollo roosa CSM mudeliga.