E, 4087. päev: esmaspäev

E läheb vara hommikul lennuki peale.

Kastan lilli. Just sobivasti hetkel, kui asun kastma üle rõduääre ulatuvaid kaste, kostab alt naabri ähvardav köhimine. Kastan neid kaste pikalt ja mõnuga, mõtlen korraks isegi selle peale, et valada täis kasti all olev veeruum, nii täis, et ülejooksust soriseb alla veel pikalt – altnaaber teatavasti muus asendis ei suitseta kui täpselt rõdu keskel enda lillekastide vahelt üle serva naaldudes, täpselt meie keskmise lillekasti all. Eile kaevasin kapist välja linnukaamera, näis, kas naabri suitsuvina on kaamera arvates liikumine. Selgub, et ei ole: hommikust õhtuni võttis kaamera 0 fotot. Võib-olla oli voolulüliti vales asendis, seda hämaras ei näe ja lüliti on kaamera all, kui on õigetpidi, ei saa täpselt aru, kummas asendis on lüliti sees, kummas väljas. Õhtul teine katse, panen kaamera üles ööseks.

Õhtul hakkab põseturse üle minema. Hommikul veel oli vasak lõug nagu Popeye’l, õhtul hakkas kaduma. Peale selle määras arst nädalaks antibiootikumidele, eks ole, kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Et pakendid on siinmaal kirjatud prantsuse-, hollandi- ja saksakeelsete siltidega ja tablett on prantsuse keeli comprimé, ei märganud ma pakendi infolehest täpsemalt, kuidas ravimit võtta, ja võtsin esimesed kolm korda (K õhtu, N hommik, N õhtu) tableti nagu tavaliselt, koos veega neelates. Imestasin, et nagu veider maitse. Pärast selgus, et see on dispergeeruv tablett, mis tuleb panna vette ja juua tekkinud dispersioon. See selleks, aga see tablett, rsk, ei taha vees laguneda. Küll segasin lusikaga, küll vaatasin klaasi põhja alt, kas on veel tükke, küll peenestasin sodi lusikaservaga. — Täna selgub uus võte: tablett tuleb panna vette ja minna rahus näiteks koertega jalutama. Kui tagasi tulen, on tablett lagunenud ja klaasi põhjas laiali; see tuleb segada suspensiooniks ja sisse võtta.