Vett ei ole, pesen hambaid kohvimasinast ja teekannust võetud veega ning nägu strateegilise veevaruga.
Hambaarst (plommitakse hammas, mis ülehomme välja tõmmatakse). Tuimastus on plommimise kohta nii võimas, et vasak põsk ja keele vasak pool on tuim üle nelja tunni ja süüa ei julge (et äkki hammustan põske või huulde).
Jube palav. Toibun tunni kodus, siis prillipoe jaoks pank (vajalik summa on suurem kui mida saan maksta siinse kaardiga). Vat kui 27 a tagasi sai 18. VII minust nüüdisaegse fotoka omanik, saan tänavu samal kuupäeval prillid.
On palav ja paha ning Kirikmäe Prismas ei ole joogiautomaati, prillipoes seekord vett ei pakuta. WC-s nägu pesemas, koju. Prisma juurde viib nüüd tramm, eks ole. Aga kas seda keegi mõtles, et linnast tulles ja linna minnes peab kumbki kord ümber istuma, oodates lõõsakava päikese käes, ja et trammil on rohkem peatusi kui vanasti bussil ning tramm peatub igas neist, nii et venib kolme kilomeetrit veerand tundi.
Kodust läbi, käru, bussiga poodi, prillid ees. Tore on, tänaval inimestel on peas näod, näen kaugel eemal silte; kui varem nägi ülemaanduvast lennukist ainult umbes nagu, et kas on B747 või B777 või B737 või Dash-8, näeb nüüd näiteks tagatiiba toetavaid pulki. I nimetab seda nähtust uute prillide fenomeniks.
Poest tagasi läbi jaama (et mitte oodata 25 min palavas), mis on üks väga loll mõte, sest on tipptund ja jaama juures mahun alles kolmandasse bussi. Narkar pakub bussis istet.
Saan läbi tuntud mummiuurija rahvaliku raamatu A Buzz in the Meadow.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment