Täna siis on see päev, kui lahknen kahest ebavajalikust hambast. Seda on hoiatatud ette ja sellest ka kergendus teisipäeval, kui selgus, et hambaarst on alles täna, mitte eile või teisipäeval.
Hambaarsti kempsu aknast paistab vaade kohale, kus sõja lõpus üritas tank sõita üle lauast purde (kolm hukkunut, mälestusmärk).
Üldiselt on hambaarst osav tõmbaja. Algul lubab, et ma tunnen kõige rohkem nii palju (laseb mul ulatada käe ja surub seda mõlemalt poolt). Ma muidugi ei usu. Kui tuimestus on mõjunud ja mul pool suud tundetu, arvan krabina järgi, et võtab välja tangid (mul on hambaarsti juures silmad ikka kinni) ning arvan algul, et ta kruvib mulle hammaste vahele mingit separaatorit või mida iganes, aga siis surve lahtub ja hambaarst lausub, et sooh, käes. Teisega (mis ei logisenud ja mille kõrval selgus röntgenpildilt olevat jube suur auk) on kiskumist veidi enam, aga vähem kui eelmisel tõmbamiskorral.
Aga mis on täiesti erakordne: ta õmbleb sombud kinni!
Käsib hoida kompressi peal (hambaid kinni), kuni tuimestus kaob. Kaob kolme tunni pärast, hakkab valutama, viskan kompressi ära, hakkab kergem. Loodetavasti koristajad ei vaata eriti hoolikalt prügikasti sisse.
Ajutise bussipeatuse juures maas on mitmes suuruses klaasikilde (nagu alati).
Keeletunnis on täna oma kodumaa hõrgutiste pakkumine ja vestlus, mis triivib teemani „arstid ei tea midagi”. Teine „kõrgmetslane” (kes, kui on kohal, räägib kõigi eest) pajatab, kuidas käis dermatoloogi juures ja see vaatas teda ainult kaks minutit, et meditsiin olla vestlus patsiendiga, pidanuks ikka pikalt rääkima. Teised vastu, et võib-olla vastupidi, arst on nii hea, et pani diagnoosi kahe minutiga, ja siis on muidugi ka arste, kes patsiendiga üldse ei räägi, sest nad ei kohtu (laboriarst) või patsient on kontaktivõimetu (kirurg) või üldse surnud (patoloog).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment