N, 3602. päev: tornid jätkuvad

Sitalaga on toas ka hommikul, astun kuseloigu sisse.

Tööl meenub, et unustasin hommikul NaOH kraanikaussi (pidi ootama pool tundi, nüüd läheb siis ligi neli); lähen lõunaks koju, et vesi peale lasta ja et ka äkki õnnestub õhtune sitalaga ennetada. Ei õnnestu, laga on tekkinud vähem kui nelja tunniga. Aga õhtul uut enam ei ole.

Kursuse ettevalmistused jätkuvad, kursus algab homme hommikul. Eelmise aasta failidest näen, et eelmine aasta algas 23. II (mäletasin valesti, et juba 15. II, aga alati algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama).

* * *

Eesti muuseumide veebiväravas* saab otsida säilikuid kõigist muuseumidest ja paljudest säilikutest on olemas ka pilt, mis on eriti kasulik fotode otsimisel ja enda tarbeks kopimisel. Selgub, et eks muidugi Kuressaare linnuse tornide sisemus ole nii eksootiline teema, et sellest pilte ei ole. Saaremaa Muuseumi fotokogus on kümnete kaupa fotosid muuseumi ekspositsioonist ja konvendihoone restaureerimisest 1970–1985, aga ilma pildita liideses. Pean minema kunagi fotokogusse vaatama (ehkki mõne küsimuse saab siis lahendada palju kiiremini – lossis endas vaadates).

* Muiste, nii 1990. aastate lõpus töötas üks tudengiaegne sõber mingis „portaalis”. Teadsin seda sõna kunstiajaloost ja imestasin: „Portaal? Nagu suur ilus uks või?”

Kaevan oma fotoarhiivi, kus tänu põhjalikele märksõnadele saab Sturvolti sees (kaitsetornis) võetud pildid leida mõne klõpsuga. Uurin, kust läheb uks või trepp kuhu (selliseid pilte on vähe), täiendan ja parandan märksõnu. Selgub, et Sturvolti seitse korrust on sellised:

• I korrus (konvendihoone keldris) on algse võlvlaega, mis on suurima sildega võlv konvendihoones; seal on loodusosakond ja toa keskel kapis on, kui mäletan õigesti, põdra topis.
• II korrus taastati Seuberlichi ajal Buxhoevdeni kabinetiks, selle tolleaegne kujundus on üldjoontes säilitatud (v.a 1980. aastate keskel ehitatud raudbetoontrepp, mis läheb läbi toa endise puittrepi). Filmis „Malev” on seal templirüütlite peakorter, kus tehakse suuri plaane („Tuleb asutada Euroopa Konnaühendus!”) ja kus noviits Jean-Pierre sureb äkki konnakatku. 
• III korrusel on piirivalvuri ja koera topis, installatsioon „Viktor Kingissepa mitu palet” (viis väga eriilmelist büsti, mis kõik kujutavat Kingisseppa), muu poliitiline jamps Stalini pildist pioneeritränani ning rahvaste sõprusest rahvaste vanglani.
• IV korrusel on paat ja traktor ehk väljapanek elust kaluri- ja rannakolhoosides. Siit algab järsk pikk trepp VI korrusele.
• V korrusel on 1960. aastate tüüpkorteri tüüpsisustus: sama sektsioonkapp, sama pulkadega voodi, põrandal sama põrandalamp, riiulis samad raamatud, seinal sama seinariiul, kapi peal sama puust Kalevipoeg. On ka WC ja n-ö Roberti ämma köök. Siit korruselt pääseb kaitsekäikudele.
• VI korrusel on taasiseseisvumisaeg ja Vene vägede äraminek ning aknalauda müüritud piscina ehk keskaegne kätepesunõu.
• VII korrusel on kohvik ja vaade.

Korruste numeratsioon on omajagu tüsilik. Konvendihoones on üldiselt kolm korrust, esimene ehitatud algselt maapinna kõrgusele (mis nähtavasti ei olnud tasane), aga on nüüd poolenisti maa (kultuurkihi) sees. Aluve on nimetanud korruseid keldriks, peakorruseks ja II korruseks; mõni muu autor I, II ja III korruseks, keegi ülemist korrust ka koguni pööninguks, ehkki pööning on tegelikult ülakorruse peal ja restaureerimisel kavatseti asendada ülakorruse XIX saj alguse puitlaed raudbetoonlagedega (nende all butafoorsed puitlaed) tuleohutuse pärast ja arvestusega, et kui muuseum soovib kunagi laieneda pööningule, on vajalikud põrandad juba olemas.

Seevastu Sturvolti korruste numeratsioon on kõikjal olnud sedamoodi, et I korrus on keldris ja peakorrusel on on II korrus. Vahitorniga on asi veel keerulisem, sest Aluve nimetab torni kaevutaolist moonaladu keldriks ja kõrgsissekäiguga korrust I korruseks, kuigi see on sama kõrgel kui enamik konvendihoone ülakorrust. Selle kohal on torni II korrus jne.

Siis peale selle on konvendihoone kagutiivas erakordselt kõrged keldriruumid (köök ja abiruumid), mille tõttu on tiiva peakorrus muust peakorrusest kõrgemal, mistõttu on peakorruse kohal ülakorrus ülakorruse ristikäigust veel kõrgemal kui ülakorruse muud ruumid, mis samuti on ristikäigust kõrgemal. Väravakäigu kohal on ülestikku kaks ruumi, millest alumine on peakorruse ja ülakorruse vahel, trepiga peakorruse ristikäigust, ülemine ülakorruse kõrgusel, sinna pääseb Sturvolti III korruselt ja pääses ka ülakorruse ristikäigust. Ukseava kagutiivas vahitorni kõrval, seesmisele ringmüürile viinud sillale, on pea- ja ülakorruse vahel, mõnel plaanil on see kujutatud peakorruse juures (jättes kujutamata ukse all peakorruse kõrgusel oleva danskrikäigu), mõnel ülakorruse juures.

Selgus, miks üks trepikäik on teistega võrreldes tagurpidi (kõik tõusevad vasakule üles, see paremale üles): see V on korruselt VI korrusele, alaosa on XIX saj algul, ülaosa 1900. a paiku taastatud torniosas.

Veel ei ole mul peaaegu üldse muuseumiruumide üldvaateid (seinad, uksed, aknad, trepid); tuleb kunagi kord teha.

Aga plaanidelt puudunud asjadest ühe leian: kuidas on ühendatud ülemine ruum väravakäigu kohal kirdetiiva suure ruumiga (kas nendevaheline uks on seina keskel või mitte; ei ole keskel, on välisseinast nii meetri kaugusel ainult). Ei leia fotodelt, kus on ülakorrusel kagutiiva ruumi uks ja kas ülakorruse loodetiiva ristikäigus on umbes Martin Körberi ja Oskar Kallase stendi kohal vaheseina (mälu ütleb, et ei ole, aga vaja on pilti).

Aga otsingu käigus selgus ka (Saaremaa Muuseumi kodulehelt, muuseumi kronoloogiast) ammuseks legendiks peetud loo aeg ja isik. Et mäletasin hämaralt lapsepõlves kuuldud pajatust, nagu olnuks millalgi (Eesti ajal?) üritanud lossihoovi kasarmus sõdur põgeneda kartsast laia mantelkorstna kaudu ja jäi sinna kinni, nii et korsten tuli lammutada. Võib-olla muidugi juhtus selline lugu ka Eesti ajal, aga uuemal ajal juhtus see 5. V 1982, kui muuseumi kantseleihoone korstnasse jäi kinni piirvalvelipnik Farhad Mustajev. Aga hoopis lõbusam on leitud pärimuslugu poliitik Mihkel Nepsi (1890–1937) ristimisest Kuressaare linnuses. (Neps – Riigikogu I ja II koosseisu liige ning kauaaegne Saare maavanem – käis karkudega, oli lõbus joomar ja hirmus kakleja, alati lõi esimesena, solvangute peale, ja alati võitis, sest lõi karguga ja kark on pikem kui käsi.)