E läheb hommikul lennukile, mina õhtul kontserdile.
Nagu eesti dirigent tõi saali kuluaaridesse eestikeelse kõma ja läti orelimängija saali mitu läti rahvariides inimest, toob Ravi Shankari tütar Anoushka saali märgatavalt mitu indialast. Üks paar (~60) istub kohe minu kõrval ja nad on siin kontserdisaalis esimest korda. Küsivad, mida tähendavad kava all numbrid ja kriips (pikkus minutites, vaheaeg), ning siis kaks minutit enne algust teatab proua, et ta peab nüüd mööda trügima, ja härra, et proua läheb süüa ostma. Ta jõuab suuremalt hilinemata ka tagasi, kahe kommipakiga (pappkarp à la „Pähkel šokolaadis” või „Maapähkel suhkrus”); kust ta need sai, ei tea, sest kontserdisaali puhvetid kommikarpe ei müü. Nad pakuvad ka mulle, siis süvenevad tõsiselt kumbki oma pakki ja kümne minutiga on kõht täis.
Esimeses osas on alguses 7-minutine kägin (mille saatel loožirea ülejäänud kuulajad, india-kohalik pere, tüdivad ja nende laps asub võimlemisharjutustele looži toolideta osas, mis jätkub kogu ülejäänud esimese poole ja kogu teise poole), siis üks väiksem Ida-teemaline Lääne teos. Peaesineja saabub teise poolde, mängides isa kirjutatud sitarikontserdi, kus kohtuvad Ida ja Lääs. Võimsalt kohtuvad, kohaliku sümfooniaorkestri löökriistamängijad saavad täna kõvasti vatti. Ainuüksi ksülofone on laval 8 (kaheksa).
Näen, kuidas vaheajal pildistab turvatöötaja saatel fotograaf püüne serval vaibale toetatud sitarit (tal on EF 70–200 mm f/2,8, aga varjukita); pärast saan teada, et see on üks kohalik loodusfotograaf, FB-tuttav lausa, kes on volitatud pildistama kunstfotosid ka kontserdisaalis.
Pärast jätkub kultuuride kohtumine sellega, et fuajee nurgas (kus me muidu manustame esimese võileiva) jämmib üks teine India muusik koos iraanlasega; paraku täpselt samal ajal trügib saalitäis inimesi ukse või parkla poole ja jätkab müüki puhvet nende kõrval, nii et nad peituvad paksu inimmassi sisse. Parim vaatepilt on muidugi loožideni viivalt kaldteelt, aga mul on väike kahtlus, kas see on tingimata projekteeritud arvestusega, et see on täis seisvaid inimesi, kes nõjatuvad ühele poole. (NB! Hyatt Regency, 1981)
Nagu eesti dirigent tõi saali kuluaaridesse eestikeelse kõma ja läti orelimängija saali mitu läti rahvariides inimest, toob Ravi Shankari tütar Anoushka saali märgatavalt mitu indialast. Üks paar (~60) istub kohe minu kõrval ja nad on siin kontserdisaalis esimest korda. Küsivad, mida tähendavad kava all numbrid ja kriips (pikkus minutites, vaheaeg), ning siis kaks minutit enne algust teatab proua, et ta peab nüüd mööda trügima, ja härra, et proua läheb süüa ostma. Ta jõuab suuremalt hilinemata ka tagasi, kahe kommipakiga (pappkarp à la „Pähkel šokolaadis” või „Maapähkel suhkrus”); kust ta need sai, ei tea, sest kontserdisaali puhvetid kommikarpe ei müü. Nad pakuvad ka mulle, siis süvenevad tõsiselt kumbki oma pakki ja kümne minutiga on kõht täis.
Esimeses osas on alguses 7-minutine kägin (mille saatel loožirea ülejäänud kuulajad, india-kohalik pere, tüdivad ja nende laps asub võimlemisharjutustele looži toolideta osas, mis jätkub kogu ülejäänud esimese poole ja kogu teise poole), siis üks väiksem Ida-teemaline Lääne teos. Peaesineja saabub teise poolde, mängides isa kirjutatud sitarikontserdi, kus kohtuvad Ida ja Lääs. Võimsalt kohtuvad, kohaliku sümfooniaorkestri löökriistamängijad saavad täna kõvasti vatti. Ainuüksi ksülofone on laval 8 (kaheksa).
Näen, kuidas vaheajal pildistab turvatöötaja saatel fotograaf püüne serval vaibale toetatud sitarit (tal on EF 70–200 mm f/2,8, aga varjukita); pärast saan teada, et see on üks kohalik loodusfotograaf, FB-tuttav lausa, kes on volitatud pildistama kunstfotosid ka kontserdisaalis.
Pärast jätkub kultuuride kohtumine sellega, et fuajee nurgas (kus me muidu manustame esimese võileiva) jämmib üks teine India muusik koos iraanlasega; paraku täpselt samal ajal trügib saalitäis inimesi ukse või parkla poole ja jätkab müüki puhvet nende kõrval, nii et nad peituvad paksu inimmassi sisse. Parim vaatepilt on muidugi loožideni viivalt kaldteelt, aga mul on väike kahtlus, kas see on tingimata projekteeritud arvestusega, et see on täis seisvaid inimesi, kes nõjatuvad ühele poole. (NB! Hyatt Regency, 1981)
No comments:
Post a Comment