Päeva tippsündmus on see, et toanaaber C teatab äkki peaaegu pühalikult: „A., I want to ask you something,” ja kutsub mind oma laua äärde. Seal on lahti tõmmatud tühi alumine sahtel ja selle põhjas on mingi tume sodi. C küsib, kas see võib olla hiirtest. Vastan, et näib olevat mingi orgaaniline jäänus (oletan, et seda tuba enne asustanud töökaaslased võisid näiteks sahtli tagaosasse unustada mingi söögiasja, mis on seal ära lagunenud).
Aga mõne aja pärast saan teada, et ka mujalt olla tulnud kinnitusi, et miinus viiendal olla hiiri nähtud, ja et nädalavahetusel pidavat tehtama hiiretõrje. Käepärane oleks kasutada hiirepesa leidmiseks koera, kelle võiks laenata miinus kolmandalt, mõtlen.
Teisipäevaks on üles antud „8 lk” dokument, mille kohta saan kuulda hoiatusi, et see on tegelikult päris õudne. Selgub väikeseks šokiks, et mahu järgi 8 lk on tõlkimata sissejuhatus, dokument kokku on 60 füüsilist lehekülge. Enamik on mälus olemas ja ehkki ainus vaev on enda ja kolleegide varasemate näpuvigade otsimine, on ometi paljujõudnud tunne, kui tunniga jõuan läbistada poole ehk 30 lk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment