Ei midagi erilist. Töönädal on alanud, seekord täie pikkusega, mitte ainult kaks päeva ja kõik. Tööd on nii, et seda nägu.
Loen bussis Göringi elulugu, kus on korraga kaks huvitavat dokumenti: esiteks Rootsi närviravila antud tõend, et Göring viibis ravilas omal vabal tahtel ja tal puuduvad mis tahes vaimuhaiguse sümptomid, ning teiseks katkend sama ravila peetud haigusloost, kus on eelmainitus eitatute täpne kirjeldus. Väidetavasti olnud see 1920. aastate keskel antud tõend Göringi ametiredelil palju tähtsam kui Esimeses maailmasõjas saadud tähtis medal ning see kuulus ta tähtsaimate paberite hulka veel kinnivõtmisel 1945. aastal.
Ilm vaheldub, vihma sajab ja päike paistab vaheldumisi.
−3. korrusel olevas asutuses on kellelgi aeg-ajalt tööl kaasas koer. Satun sellega lõunalt naastes ühte lifti. Tore koer.
Pärastlõunal on keelerühma koosolek aasta alguse puhul ehk ametiklatš. Võib saada üksiksasjaliku ülevaate, kes kui palju palka saab või sai. — Jah, Eestist on Euroopasse – kus see on iga inimese enda asi – veel väga pikk tee.
Muidu on tööd palju. Taustaks ooper Das Rheingold, millega seostub perekondlik mälestus: nimelt oli isa 1980. aastate keskel Moskvas kuu aega täienduskursustel ja muidugi käis ta lõpuks ka Suures Teatris, kus etendus sama ooper. Orkester oli vägev (muu hulgas kaheksa kontrabassi!), lavaefektid uhked (laserid!), aga avastseenis (Weia, waga), kus autor on pannud jõepõhja mänglema kolm vesineitsit, hüplesid mööda lava kolm Suure Teatri primadonnat, kellel igaühel korpulentsust umbes 130 kg jagu. See vaatepilt sööbinud isale alatiseks meelde.
Õhtul vaatan „Kevade” 2006. a DVDd.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment