N, 591. päev: vaidlustes selgub tõde

Hommikul on rohkesti vaidlusi sütitanud standardtekstide töö tähtaeg. Eile õhtul oli kolleeg väga pahandanud selle üle, miks ma üht tema parandust ei olnud teksti sisestanud, ja kui küsisin, miks ta arvab, et eelmine versioon on vale ja tema oma õige, viitas ta inimestele, kelle käest ta seda oli kuulnud. Lubasin üle kontrollida, sest ma juhtumisi tean nende tollast ülemust. Küsisin ja saan hommikuks vastuse, ning kui ütlen, et N ütles, et võib mõlemat pidi, taltub kolleeg hämmastavalt kiiresti. Kahju, et muud autoriteetsed allikad, millega muidu oma väiteid argumenteerin, aga mida tema kahjuks ei tunne, samasugust mõju ei avalda.

Ühes teises, pealtnäha täiesti tühises sõnastusküsimuses mainin, et sellist väljendusviisi oli taunitud „Väikeses soovitussõnastikus”, ja saan vastuse, kus kahel real on neli korda suurtähtedega karjutud, et see olevat minu isiklik arvamus ja ärgu ma oma arvamust teistele peale surugu. Et mitte minna isiklikuks, ma ei kirjelda, mis juhtub, kui samale isikule öelda, et kirjutame teistmoodi, kui tema pakkus. Vastan, et fleimidele ma ei vasta, aga prindin välja ja panen tallele. Panengi.

Eile mainitud ingliskeelse raske tarindiga me päris kokkuleppele ei jõuagi, sest vastanduvad sisuline ja vormiline lähenemine (viimases üritatakse mõistatada, mis ajavormi inglise kontekstita lause ikkagi võiks tähendada). Selgitan palju kordi, et kui see lause kunagi päris tekstis tõlkida või toimetada tuleb, saab kontekstist aru, mida täpselt mõeldakse.

Kaks eestlast, kolm arvamust, ütleb kõnekäänd, aga meid on hetkel kolm, nõnda et kui ei oleks tähtaega, siis kestaksid vaidlused küllap viimsepäeva laupäevani. Kui olen töö ära saatnud, olen väsinud, tagaksin magada, aga, pagan, õhtul on parlevuu fransee ja siis pean mäletama mu juhendatava kursuse eksamitöö avada ja nädalavahetusel tuleb mul parandada, hinnata ja kommenteerida 18 eksamivastust NING õppida prantsuse keele eksamiks, mis on nädala pärast ja kuhu ma eelmine kord ei jõudnud ja kus võetakse uusi asju edasi alati nii hilisel tunnil, et mu tähelepanu on väsimuse tõttu null.

Uääh!

* * *

Suhtlen enne prantsuse keelde minekut veel AS Starmaniga. Seekord on asjalikum klienditeenindaja kui üleeile. Saan teada, et neil on kõigil telefonidel limiit, ilma ei saa, aga seda saab tõsta, tuleb saata avaldus.

Kui prantsuse keel lahti läheb, arvan esti, et olen sattunud valesse rühma või on siis rühmakaaslased mingi teise rühmaga näod ära vahetanud, sest kordame selliseid asju, millest ma ei ole kunagi kuulnud-lugenudki. Et järgmisel nädalal on eksam, kulub tund põhjalikule kordamisele. Uni seekord peale ei tule.

Kirjaliku teksti arusaamise jutt räägib võõramaalastest Prantsusmaal ja miskipärast tekitavad võõramaalste „imelikud” kombed ülejäänud rühmas koletut nalja (muidu Prantsusmaa ja Ungari erisuste peale naerda kiljuv ungarlane on kohal, aga kõik teised itsitavad ka) – mis euroopalikest väärtustest nagu tolerantsist siis me räägime? (Meenub aastast 1995 õppejõud, kelle arvates olid prantsuse rahuvalvajad umbes sama mentaliteediga kui koloniaalsõdurid sada aastat varem.) Võib-olla nende elukogemuses ei ole pesumasina kasutamise õpetamist bengali korterikaaslastele, aga mul on (enne seda nad tegid oma musta pesu märjaks, keerasid nutsakaks ja hakkasid vastu vanniäärt nüpeldama, näiteks pühapäeva hommikul kell seitse).

Tööle tagasi minnes – pean tingimata enne kuut arvutis olema – meenub, et unustasin varem mineku kirja panna; õnneks saab seda teha samal kuupäeval ka tagantjärele (aga homme enam ei saaks). Arvutit sisse lülitades näitab vasak kuvar kaunist mustrit; toanaaber õpetab, et kuvari kaabel on lahti, tegelikult ei ole. Kõnnin arvutiabisse, tuleb sealt ititädi kohale, näitab, mida teha, ütleb, et uute arvutitega pidavat see probleem juhtuma suhteliselt sageli. (Keeletehnoloog P kunagise tähelepaneku järgi pidi arvutiasjade korral „sageli” tähendama seda, et juhtub sagedamini kui inimene tahaks.) Saab korda viis minutit enne kuut.

Siis Kirikmäe prismasse ja korterisse. Starmani võrku helistamine õnnestub 6. katsel.

Kuidagi on juhtunud nõnda, et ma ei ole varem eriti süvenenud Borati filmi lõpus olnud Kasahstani hümni. Hoolikamal vaatamisel näeme, et selle „Tarashenki tasandikud” (siin klipis kohas 0:55–0:58) on hoopis Tallinnas Tõnismägi, taga paistab Toompuiestee-Endla ristmik (kollase Ikarusiga) ja endine Saksa Reaalkooli, praegune Kapo maja. Ja missugune soeng!! Ma saan nüüd aru, miks Harri Egipt sellise šedöövri taolise kasutamise eest pahandas.