Tööl paras hullumaja. Kiire-kiire-kiire on lõunani, siis on lõuna eel pisut hingetõmbeaega, siis läheb edasi. Et ühistööd ja kokkulepet nõudev töö on antud formaalselt mulle, ootan, kuni ülejäänud kolleegid on oma parandused ja ettepanekud teinud, ja asun alles siis neid lõplikku faili kokku panema. Vahepeal pakun, et kuna meilitsi arutelu eriti konstruktiivne ei kipu olema, et teeks äkki koosoleku, aga ükski aeg kõigile ei kõlba. Luban lõpliku versiooni juurde kirjutada kaaskirja, mida ma tehtud muudatustest arvan. Üle 80% muudatustega olen nõus, kõigiga siiski mitte (põhjendan, miks).
Ühes kohas käib inglise keele tarind meile kõigile üle jõu ning konsulteerin inglastega, kes leiavad, et seal on kasutatud mingit eriti keerukat aega valesti. Teises sarnases kohas kasutan ära asjaolu, et kõrvatoas käib läti kolleegide sama teksti arutluskoosolek, ja küsin tooli ära toovalt läti kolleegilt R-ilt, kuidas ta ühest teisest ühele eesti kolleegile mõistatust valmistanud kohast aru sai. Selgub, et lätlased on teinud seal hoopis tõlkevea. Olukord, mida lause kirjeldab, on nii keeruline (rääkimata mainitud tarindist), et mulle peab appi tulema toanaaber C, kes õnneks sai aru samamoodi kui mina, ja lõpuks ma joonistan oma nägemusega skeemi.
Kui olen suhteliselt viimase versiooni laiali saatnud ja asju kokku pakin, et ükskord ometi ka mõnikümmend minutit varem lahkuda, heliseb telefon ja veel majas viibiv eesti kolleeg – kellel näib olevat tema arvamus ja vale arvamus (loodame, et see mulje on ekslik) – soovib viimast versiooni arutada, et meili saata ei ole aega (aga veerand tundi helistada on). Telefonikõnet ma siinkohal täpsemalt ei kirjelda, aga konstruktiivne see ei ole (mu väidetest hoolimata, et see ei ole maailma lõpp, kui me oleme mingist kohast erimoodi aru saanud) ja kui ma kõne lõpetamise järel majast lahkun, võtan nurki igaks juhuks suure kaarega.
* * *
Starmani võrku helistamine õnnestub 3. katsel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment