Eilne Call of Duty (mis sedakorda takerdus 2. loo viimase ülesande poole peale) tähendab seda, et hommikul ärkan mitte umbes seitse, vaid kümme. Vahepeal ekslen sugupuuvõsas ja seega jõuan T. linnakesse alles kella nelja paiku – ning kui ametit vihkav piletimüüja või eelmine klient (kes on mingis uimas) tegutseks veel natuke kauem, siis muutuks minek üldse kahtlaseks. Loen ära, seekord klõpsab piletimüüja arvutiklahve 28 korda ja hiirenuppu 10 korda.
T. linnakesest tahan väga konkreetseid asju: raamatuid rakettide V-1 ja V-2 (ehk ametlike nimetustega FZG 76 ja A 4) tegutsemisest Saksamaa siinpoolses nurgas, paari arvutijubinat ja raamaturiiuli otsanurki, et raamatud alla ei kukuks (praegu on raamaturiiulite otstes mul väga kunstipärased, aga ebapraktilised kuhilad, üks näiteks Larousse'i sõnastik/lühientsüklopeedia, mis võiks olla keele arendamiseks käepärasemal kohal – Meyersi taskuentsüklopeedia valikuline läbilugemine aitas omal ajal väga tublisti kaasa saksa keelest arusaamise omandamisele).
Õhtupoolikuks läheb ilm üpris selgeks, päike paistab ja kui rong sõidab piki Maaselja kallast T. poole, näen, et raudtee ja jõe vahelise rattatee asfalt on täiesti kuiv – mida mõistagi kuulen kui asfaldi kutset, et peaksin täna õige uisud ära puhastama ja kui homme on samasugune ilm, siis alustama hooaega. Ja minu oletusi, et asfalt on uisule täitsa küps, kinnitab kohas, kus rong keerab jõe äärest ära, uiskudel kakerdav väikemees.
Õhtul korteris YouTube'ist „Dibley vikaari” – mida jõulu paiku Eesti telekast põhjalikult vaatasime – viimane kahetunnine osa. (Miks Inglismaal osatakse teha lõbusaid komöödiasarju, aga Eestis mitte?)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment